Taevaskojas, ajaloolisel Võrumaal seisab üks kivi – salakuulaja kivi. Legend räägib, et Eesti vanemad pidanud seal nõu ja avastanud vaenlase salakuulaja. Vanemad mõistsid nõiakunsti ja moondasid salakuulaja kiviks, mis praeguseni jõekäärus seisab. Irooniliselt saab öelda, et meie vastuluure oli edukas juba toona.

Tänapäeval pole midagi muutunud: luurajad luuravad ikka veel. Vastne juhtum näitab, et meie piirkonnas ei ole huvi raugemist loota, huvi meie vastu on püsiv ega ole hüpoteetiline. Eestis on avastatud kümmekond võõrriigi agenti, mis näitab huvi ulatust.

Kõiki neid ei ole kindlasti tabatud ja eks me kuuleme ka tulevikus riigireetmise või salakuulamise eest vahistamistest. Ei tasu loota, et Venemaa Föderatsiooni julgeolekuteenistused FSB, SVR ja GRU lepivad sellega, et nad ei tea, mis toimub teisel pool piiri. Ei, nad vajavad infot naaberriikide sise-, kaitse- ja välispoliitika kohta. Selles pole midagi üllatavat – meie vajame ka.

Major Deniss Metsavas tabati tänu Eesti kaitsepolitsei pingutustele. Igasugused spekulatsioonid, nagu oleks liitlastelt saadud infot, sunnivad pigem küsima, miks on neid tarvis levitada. Kas see peaks vähendama usku meie riigi ja selle julgeolekuasutuste võimetesse? Peaks näitama Eesti riiki lääneriikide marionetina?

Huvitav on see, et Eestit on püüdnud sellisena – lääneriikide käepikendusena ja oma tahteta – näidata just Moskva, kus ei suudeta uskuda, et meiesugusest väikeriigist on vastuluure valdkonnas vastast.

Ajalugu on näidanud, et ometigi tuleb sellega arvestada ja meid aktsepteerida. Seda ei ole saavutatud liitlasvägede lennukite toel, vaid selle taga on meie oma struktuuride pidev töö. Väliskoostööl on mõistagi oluline roll, kuid kui arvestada Vene luurajate väheseid sissekukkumisi teistes riikides, siis milliselt liitlaselt oleks küll pidanud info tulema? Fakte vaadates oleks enesest lugupidav pigem küsida, kas meie info alusel on tabatud mõni agent ka liitlaste juures.