Ma ei tahakski rääkida konkreetselt sellest videost, küll aga jõhkrusest.

Nähes, kui sageli ilmuvad peksmisvideod ülemaailmsesse võrku, võib lihtsalt õudust tunda. Röökivad pealkirjad: „Šokk!”, „Pekske teda!” ning „Nõrganärvilistel mitte vaadata” tõmbavad neile üksnes rohkem tähelepanu. Küsimus on ainult selles, kas seda kõike on tõesti vaja teha.

Arusaadav, et sääraseid nähtusi ei tohi jätta tähelepanuta. Koolikius päädib harva ühe juhtumiga. Tegemist on püsiva survega, mida igaüks välja ei kannata. Kes teab, kui videot poleks avaldatud, mida pidanuks teismeline siis veel üle elama? Nüüd sekkus uurimisse politsei ja pätte leida pole keeruline. Kui uudisteportaalides polnud nimesid just ülearu, siis Vkontaktes ei tekitanud peksvate teismeliste ülesleidmine mingeid raskusi. Eks ole Tallinn ju üks suur küla.

Paraku on ohvrite turvalisuse suurendamine peaaegu ainuke argument nende videote avaldamise poolt. Vastuargumente on märksa enam.

Proovige sisse elada

Pange ennast selle poisi olukorda. Lihtsalt proovige tema seisundit ette kujutada. Koolivägivald kujutab endast pigem reeglit kui erandit. Olen enam kui kindel, et iga kolmas inimene on kannatanud vägivalla all, olnud ise rõhuja või siis pidanud vaikides kõrvale vaatama ja end veenma, et see ei puutu temasse.