Riigiõiguse instituudi rajamist kritiseeris möödunud nädalal tabavalt õiguskantsleri nõunik Külli Taro: luuakse üks uus kallis vahenduskontor, millele eraldatavast rahast ei jää pärast iseenda ülalpidamiskulude katmist põhitegevuseks ehk riigiõiguse edendamiseks kuigi palju. Minister Reinsalu, kui teie ministeeriumi eelarve üle ääre ajab, siis andke raha Tartu ülikooli õigusteaduskonnale või selle sihtasutusele Iuridicum, mis annab välja õigusajakirja Juridica – administratiivkulusid tekib vähem ning riigiõigusalase õppe- ja teadustöö tarvis jääb rohkem raha.

Riigiõiguse instituuti pole kindlasti vaja. Ka Eesti Pere sihtkapitali roll on praegu liiga ähmane, sellele miljoni euro eraldamine poleks õige.

Eesti Pere sihtkapitaliga on veelgi halvem lugu. Asi pole üksnes üle kolme korra suuremas rahasummas, vaid ka selles, et sihtasutuse eesmärgid ja otstarve pole õieti selged. Paari kuu eest vastas justiitsministeerium riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma nõuniku kirjale lakooniliselt, et „rahvastikutaaste küsimused justiitsministeeriumi valitsemisalasse ei kuulu”, aga samal ajal kavandab ministeerium ambitsioonikat sihtasutust, mis peaks saama rahvastikutaaste eestseisjaks?! Selline segadus ei tekita usku tulevase sihtasutuse võimesse parandada Eesti rahvastikutrende.

Sihtasutused, instituudid jmt ei ole alati saatanast, aga Eestis tehakse neid viimasel ajal pigem riigipalgaliste arvu varjatud kasvatamiseks kui tulenevalt tegelikust vajadusest või kodanike initsiatiivist. Nii riigiõiguse instituut kui ka Eesti Pere sihtkapital kuuluvad sellese kategooriasse. Eraldi riigiõiguse instituuti ei ole kindlasti vaja, Eesti Pere sihtkapitali asja võiks arutada alles pärast seda, kui on selgeks räägitud, mida ja kuidas see olemasolevaid asutusi dubleerimata teha suudaks.