Üks osa Pelgulinna kultuurirevolutsioonist – „võta ise” raamaturiiulid – on huvitav eksperiment. Kas rohkem lapsi jõuab raamatute lugemiseni, kui raamaturiiulid seada nende käiguteedele – lihtsalt astu ligi, võta ja sirvi? Kas raamatud püsivad heas korras? Kas neid ei pilluta laiali? Kas raamatuid tuuakse neile riiulitele ka tagasi (ja juurde)?

Arvestades seda, kui palju raamatuid on inimesed valmis üleskutsete peale tasuta ära andma, võib sellistel isetekkelistel kooliraamatukogudel olla perspektiivi. Kuid usk, et nendega on võimalik päris kooliraamatukogu asendada, kuulub juba julgete (kui mitte rumalate) mõtete hulka. Korjandustega kogutav kollektsioon on ikkagi juhuslik ja uudiskirjanduse mõttes napp. Ilmselt oleks päris raamatukogust kehvemini tagatud ka kohustusliku kirjanduse kättesaadavus.

IT ning droonid on tänapäevased teemad küll, aga kirjandust ja raamatuid alatähtsustades ei ole lastele võimalik anda terviklikku haridust.

Pelgulinna gümnaasiumi „mudel” alahindab ka raamatukoguhoidja rolli. Peale selle, et raamatukoguhoidja kogus korda ja süsteemi hoiab, juhatab ta lapsi ea- ja jõukohase kirjanduse juurde ja oskab anda lugemissoovitusi. Paljudes koolides on raamatukogu ka koht, kus rahulikumat keskkonda armastavad lapsed saavad vahetundi veeta või pärast kooli aega parajaks teha. Koolidirektori enda sõnade järgi hüppe tulevikku teinud Pelgulinna gümnaasiumis neid võimalusi enam ei ole.

IT ning droonid on tänapäevased teemad küll, aga kirjandust ja raamatuid alatähtsustades ei ole lastele võimalik üheski koolis anda terviklikku haridust. Pikemate tekstide lugemise võime on oluline ka tulevikus (kui me tahame näha positiivset tulevikku) ja e-raamatud ei hakka paberraamatuid täielikult asendama. Rääkimata sellest, et Eestis pole isegi digiõpikute puhul veel suurt edulugu ette näidata ning hiljuti avatud digiõpikute keskkond Opiq peab ennast alles tõestama. Varasem samalaadne riiklik projekt – e-Koolikott – ei ole paljusid ootusi täitnud.