Eelnõu põhjendatakse, nagu riigiasutustel tihti tavaks on, vajadusega viia Eesti seadused kooskõlla Euroopa Liidu direktiividega. Seegi kord on see ainult osaline tõde: ka isikuandmete kaitset käsitlevad direktiivid jätavad liikmesriikidele küllalt suure mängumaa, et kohalikke olusid arvestada. Paljud kavandatavad andmekaitsereeglid on justiitsministeeriumi omalooming, millest saaks ja tuleks loobuda.

Näiteks ei kajastataks eelnõu jõustumise korral avalikkusele enam karistusregistri andmeid väärteo eest mõistetud karistuste kohta ega kriminaalasjade menetluspoolte nimesid. Selline muudatus on otseses vastuolus põhiseadusse kirjutatud avaliku kohtupidamise põhimõttega. EL-i justiitsvolinik Věra Jourová ütles eilses Eesti Päevalehes ilmunud intervjuus selge sõnaga, et nende andmete avaldamine-mitteavaldamine on Eesti enda otsustada.

Näiteid selle kohta, et karistusregistri andmed peaksid olema hõlpsamini, mitte raskemini kättesaadavad, on lihtne leida. Teisipäeval kirjutasime sõidujagamisteenusest, millest omavalitsused ja vahendusplatvormid ei suuda eemal hoida kriminaalse ja liiklushuligaani taustaga autojuhte. Igasuguse jagamismajanduse edendamine eeldab, et andmed teenuseosutaja tausta kohta oleksid hõlpsasti kättesaadavad. Seda, et karistuste info ei ole praegu eriti hästi kättesaadav, tõendab näiteks hiljuti Tallinna Linnatranspordi AS-is juhtunud lugu. Ettevõtte sisekontrolli juhiks oli nimelt palgatud omastamise ja võltsimise eest kriminaalkorras karistatud inimene.

Riigikogu, tehke see eelnõu põhjalikult ümber. Eestis puudub ühiskondlik ootus selliste info kättesaadavust piiravate muudatuste järele.

Ülemäärase salastamise kihk paistab eelnõus välja mujaltki. Näiteks isiku maksehäirete kohta käiva info hankimine võib minna keerulisemaks või mõnel juhul isegi seadusvastaseks.

Riigikogu, tehke see eelnõu ümber, nii et sellest ei saaks seadusrikkujate kaitsmise seadust. Eestis pole ühiskondlikku ootust niisuguste info kättesaadavust piiravate muudatuste järele.