On laupäeva hommik, ma jalutan nelja lapsega toidupoest välja, käes kaks mahukat toidukotti. Žongleerin laste ja kottidega auto suunas, kui minust kõnnib mööda 60-dates proua. Ta vaatab mind, mu lapsi ja poekotte mu käes ning möödumise hetkel ütleb: "Oi, kui tubli isa!"

Esimese hooga mõtlen, et ju on mul selja taga mõni teine isa, kes parasjagu vahetab ühe käega kolmikutel mähkmeid või innustab oma teismelist tütart. Ma keeran ringi ja seal pole kedagi. Kompliment on mulle! Jah, ma olen hea isa!

Oma nelja lapsega olen saanud aastate jooksul kamaluga kiitust, armastavaid ja hoolivaid pilke. Komplimente laste hea käitumise eest. Lasteaias või koolis neil järel käies kuulen emasid üksteisele ütlemas: "Vaata, kui hea mees!"

Selleks, et mõõta, kui hea isa sa parasjagu oled, koostasin nimekirja. Iga tehtud teo eest saab mees kümme punkti. Kui koos on vähemalt 40, siis oledki ühiskondlikult tunnustatud "hea isa".

Käi oma lastega pargis; käi nendega lasteüritustel (sünnipäevad, lasteaia üritused jms); naera koos lapsega avalikus kohas; transpordi oma laps tervelt ja ühes tükis punktist A punkti B; tee neile süüa.

P.S. Emad võivad samuti seda nimekirja kasutada enda hindamiseks, aga iga tegevus on neile väärt ühe punkti.

See on labane, aga lihtne viis ilmestamaks, kuidas suhtub ühiskond lasterikastesse emadesse. Naist vaadatakse sellessamas poesabas etteheitva pilguga – kas sa ei saanud neid põngerjaid koju jätta? Miks nad siin lärmavad? Isana mul sellist kogemust ei ole.

4000 last puudu

Rahvaarvu kahanemine on fakt. Statistikaameti andmetel jääb meil rahvastiku säilitamiseks igal aastal puudu ca 4000 last. Meie rahvaarv saab tulevikus tõusta peamiselt kolme ja enama lapsega naiste osakaalu suurenedes. Aga naisi, kes saavad rohkem lapsi, jääb järjest vähemaks. 15 aasta pärast on kolmandat last saavate naiste arv kolmandiku võrra praegusest veel väiksem. Ja seda ei leevenda ka sisseränne.

Oleme justkui loobunud sellest arutelust, kuidas oleks võimalik rahvastiku taastooteks sündimust tõsta ehk innustada naisi rohkem lapsi tahtma. Hea näide on mais riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu "Esimese lapse sünd on ohus?", mida kuulas vaid 20 rahvasaadikut. Riigijuhid ütlevad, et Eesti naine ei hakka kunagi saama neljandat või viiendat last. Minu kõrvadele kõlab see uskumatult. Ja piinlik on ka.

Kahe lapsega pere käitub mõistlikult ja ratsionaalselt, kui otsustab kolmandat last mitte saada – nad tahavad olemasolevatele lastele pakkuda täisväärtuslikku elu. Kolmas laps tähendab paljudele märkimisväärset auku rahakotis. Pole ka võimalik minna ülemuse juurde ja paluda 50-protsendilist palgatõusu, sest pereliikmete arv on kasvanud.

Miks mitte tasuta lasteaiakohad?

Riigil ja kohalikul omavalitsusel on võimalik palju ära teha selleks, et laste arvu kasvades ei langeks nende elukvaliteet. Kuigi mitmed lastega seotud toetused on viimastel aastatel tõusnud, siis sama hooga on kasvanud ka kulud, näiteks lasteaia kohatasu. Miks ei võiks lasterikka pere kolmandad ja neljandad lapsed saada lasteaeda tasuta? Miks tähendab perepilet standardset ema-isa ja kaht last? Miks ei võiks riik käendada lasterikka pere kodulaenu? Eemaldame tõkked ja lapsi sünnib rohkem.

Me kõik, ka sina, ole sa naine või mees - sildistamise, kõõrdi vaatamise või lõputu kõhklemise asemel märgakem ja toetagem lasterikkaid peresid! Näe, et samamoodi toimetulevad, haritud ja ühtehoidvad oleme meie ja võid olla ka Sina. Ehk õnnelikumadki, vähemalt mina.

Et meil oleks rohkem suuri peresid, et ka Sina näeksid asju teisest vaatenurgast, püüame tulevikku muuta. Lasterikkaks. Tahame suurperede isadena olla nende teemade hoidjad ja algatajad ning olla legitiimne partner perepoliitika kujundajatele – ametnikele, poliitikutele, erakondadele.

Autor esindab 300 lasterikast isa, kes on moodustanud MTÜ Lasterikkad Isad ja võitlevad iibe kasvu eest.