"Panga" teine osa ei ole märkmisväärselt parem või halvem kui esimene, sest on hoopis teine film. Mitte ilmaasjata pole filmide puhul režissööride nimi esikohal. Režissöör ongi tähtis mees, kes annab filmile näo ja iseloomu. Seetõttu pole ma sugugi kindel, et režissööride vahetamine seriaali sees hea tulemuse annab.

Kui esimese osa lavastas Jan-Erik Nõgisto, siis teise Rainer Sarnet. Pilt on teise osa alguses palju tähenduslikum. Naine (Mari Abel) istub masendunud olekus kompuuteruuringu masina ees. Näeme tagasivaadet, kuidas ta suvesoojas meres vedeleb, paljad rinnad vee kohal veiklemas. Tagasi haiglas. Tuleb arst. Naine vajub veelgi rohkem kössi.

Ühtegi dialoogi pole vajagi, saame aru, ju rinnavähk. Viimane staadium. Hiljem selgub, et mu abikaasa sai aru, et tegemist on ajuvähiga, sest miks muidu ta peadpidi kompuutrisse lükati. No, see vast polegi nii tähtis, milline saatuslik haigus tal täpselt on.

Küll aga on tähtis aru saada, kes ta seriaalis on, mis asju ta seal ajab, milline on tema motivatsioon pangas töötamiseks ja kui oluline roll tal kogu masinavärgi juures on. See selgus aga ei saabu. Küll aga näeme teda teise naisega (Tiina Tauraite) paljalt vees hullamas. Mõnuga näidatakse, kuidas rinnad ja tagumikud naudivad vaba olekut. Näeme naisi omavahel suudlemas. Üksteist silitamas.

Minu arvates täiesti ebavajalik naise alastuse sisse toomine.

Edasi loe Diktorist.