Enne valimisi on tõusnud teemaks jälle vene kaart. Siin pikemalt elava venekeelse kogukonna kõrval elab Eestis aga hulk neid, kes on lahkunud Venemaalt Putini režiimi eest – ning nad ei ole vakka. Muusika- ja võimukriitik Artemi Troitski näeb selget rolli ETV+-l ning püüab leevendada meie EKRE-ga seotud hirme.

Olen pannud tähele huvitavat arengut: Putini režiimi eest Eestisse saabunud venelased ei hoia ka siin keelt hammaste taga. Võtame või Jevgenia Tširikova, kes kirjutas lonkava integratsiooniprotsessi pärast presidendile avaliku kirja. Mis teid pärast nelja aastat Eestis elamist närvi ajab?

Mina olen meelestatud positiivselt. Meile siin väga meeldib. Vanem poeg käib gümnaasiumis, tal läheb hästi. Noorem käib eksperimentaalse eesti-vene kooli teises klassis. Talle meeldib seal tohutult. Naisel on palju sõbrannasid, käib muudkui mööda kontserte ja kohvikuid. Ainuke, kes just liiga palju Tallinna ei satu, olen mina. Pidevalt nõutakse mind küll idast, küll läänest. Peab kuskil esinema, midagi üles võtma, kuskil loenguid pidama. Oleme väga rahul sellega, et ei eksinud ning valisime elu- ja töökohaks just Eesti. Nii et ei mingeid kahetsusi.

Mingeid?

Ainuke, mis meile Eestis kohe üldse ei meeldi, on kliima. Kuigi sel aastal olnuks patt kurta. Aga kriitikast rääkides: olin ka ise algul mõnevõrra šokeeritud sellest, kui rasked on siin eestlaste ja venekeelse vähemuse omavahelised suhted. Ma märkasin, et eesti ja vene ühiskond elavad täiesti paralleelseid elusid, mis teineteisega väga vähe kattuvad. Hiljem ma harjusin sellega, sest mulle jäi mulje, et mingis mõttes on see kõigile mugav. Eestlastele on mugav, kuna nad on peremehed omaenda maal, võivad vene probleeme rohkem või vähem ignoreerida, kui probleemid ei tulene just otse Vladimir Putinist.

Ja venelased... kui neile poleks siin tõesti üldse meeldinud, oleksid nad juba ammu ära sõitnud või siis organiseerinud vähemalt mingi tugeva protestiliikumise. Ma ei näe üht ega teist. Venelased, kes Eestist lahkuvad, sõidavad läände, mitte itta. Mingeid poliitilisi parteisid ega proteste pole.

Vaadake, mis sünnib Venemaal! Ühest küljest on seal mitte küll kõige efektiivsem, ent siiski suur ja häälekas opositsiooniliikumine. Paljud, kellele nagu minule ei meeldi Venemaal elada, sõidavad sealt minema. Eestist ei sõida need vaiksed kurtjad aga kuskile. See tähendab, et üldiselt neile meeldib ja mingeid eksistentsiaalseid probleeme pole.

Tänu jumalale! Ma ei arva, et see on normaalne olukord. Minu meelest peaksid rahvad omavahel sõbrustama, et rahvusküsimus kunagi probleeme ei tekitaks. Peab olema sõprus, võrdsed õigused ja keegi ei peaks mõtlema sellest, et ta on vähemus või enamus.

Seda nimetatakse nii demokraatiaks, globaliseerumiseks kui ka üldiselt moodsaks maailmaks. Eestis ma selles vallas erilist progressi ei näe, siin on küll mingid integratsiooniprogrammid, aga ma pole kindel, et need efektiivselt toimivad.

Mis teie meelest neid paralleelseid struktuure üleval hoiavad?

Paljude põhjuste seast võib leida ka antropoloogilisi. (Naerab.) Eestlased ja venelased pole kuigi sarnased. Mõlemad põhjarahvad, aga mentaliteedi, temperamendi ja kultuuriliste harjumuste poolest erinevad kahe rahva iseloomud üsna palju. Küllap mängib mingit rolli ka religioon, ehkki nii palju, kui mina tean, pole eestlased ega ka venelased just kuigi usklikud. Siiski mängivad protestantismi ja õigeusu sajanditepikkused traditsioonid küllap ikka mingit rolli.

Teine teema on muidugi keel. Siin tuleb midagi ette võtta. Eesti keele õpetamisega venelastele – ja sellest kirjutas ka Jevgenia Tširikova – on siin halvasti. Ma võiksin tuua sel teemal palju näiteid. Nagu mu enda kogemus kinnitab, õpetatakse vene koolides eesti keelt haltuurana, samal ajal kui eesti keele eratunnid on väga kallid. Eesti keele tund maksab 30, aga hiina keele oma 5 eurot! Ehk siis keelega tuleb teha tööd märksa efektiivsemalt.

Näiteks minu enda probleem Eestis seisnebki selles, et räägin eesti keelt väga halvasti. Lapsed ja naine suhtlevad kenasti ja tunnevad end mugavalt. Mina olen kahjuks kõikide asjadega nii koormatud, et regulaarselt eesti keelega tegelemiseks pole lihtsalt aega. Seepärast on mul väga kahju, et ma ei saa lugeda Eesti lehti ega vaadata Eesti telekanaleid. Oleks ju muidu hea teada eestlaste vaatenurka, aga eks ma siis tugine jutuajamistele oma eesti sõpradega.

Meie oleme seega näidisperekond, sest meie tuttavate seas on umbes pooled eestlased ja pooled venelased. Ja venelastest on pooled need, kes on elanud siin kogu elu, ning teine pool need, kes on siia kolinud. Tänu sellisele harmoonilisele suhtlusringkonnale olen Eesti massimeediaga ka enam-vähem kursis.