Isamaa ettepaneku järgi tuleks kogumispensioni fondid muuta vabatahtlikuks, lubada soovijatel kanda raha sambast investeerimiskontole ja anda selle kasutamiseks vabadus. Parteijuht Helir-Valdor Seederi arvates võiks see vabadus tähendada kasvõi kiirlaenude tagasimaksmist, aga näiteks rahandusminister Toomas Tõniste arvates võiksid inimesed esmajoones panustada ikka säästmisse ja investeerimisse. Kumbki pole enne seda, kui Seeder sae käima tõmbas, vaevunud hindama, kui palju võiks olla esimesi (kes sambarahast kiirlaenu tagasi maksavad ja seejärel uue laenu võtavad) ja kui palju teisi (kes jätkaksid investeerimist ja seda targemini kui praegused fondid).

Kui „finantsfundamentaliste” vaenav Seeder saab sammaste üle liiga palju otsustada, on suur oht, et pensionikogujad satuvad vihma käest räästa alla.

Kui „finantsfundamentaliste” vaenav ja umbusaldav Seeder saab sammaste üle liiga palju otsustada, on suur oht, et pensionikogujad satuvad vihma käest räästa alla. Üleüldse on ebaõnnestunud seadusloome saanud viimastel aastatel lausa Isamaa kaubamärgiks. Esiteks madalapalgaliste maksutagastus, mille tarvis loodi 1,7 miljonit eurot maksnud, aga vaid aasta kasutusel olnud maksutagastuste süsteem. Teiseks ettevõtluskonto, mis pidi väikeettevõtjate elu juba aasta algul uueks looma, aga tehnilist lahendust ei ole ikka veel ja väheseid vist huvitab see ka.

On tõsi, et Eesti pensionifondide tootlus jätab soovida, aga süsteemi parandamiseks on paremaid viise kui sambasse kogunenud raha enneaegu laiali jagamine. Saaks lubada mitmekesisemaid investeerimisvõimalusi, suruda fondihaldustasusid väiksemaks. Oma säästude käekäigu vastu vähe huvi tundvate noorte pensionikogujate raha võiks automaatselt suunata riskantsematesse fondidesse, väljamaksete korraldust saaks parandada. Ka investeerimiskonto kaudu pensioniks säästa võib olla mõistlik, kui korraldada seda deviisi „rohkem pensionisäästu”, mitte „surm finantsistidele” all.