Kui Kaitseväe juhataja institutsioon 2011. aastal Eesti põhiseadusest välja visati ja Kaitseväe juhataja kaitseministrile allutati, põhjendati seda tsiviilkontrolli tugevdamise vajadusega kaitseväe üle.

On siis tsiviilkontroll tugevnenud? Riigireetur Deniss Metsavase juhtum ning viimasel ajal ajakirjanduses välja toodud organisatoorsed ja distsipliiniprobleemid kaitseväes näitavad, et ei ole.

Kontrolli teostamine eeldab kontrollijatelt vähemalt samaväärset või suuremat pädevust kui kontrollitavatelt.

Kindral Riho Terrase ametiaja 7 aasta jooksul on vahetunud kuus kaitseministrit. Neilt ei ole eeldatud mingit kaitseväelist tausta või pädevust. Seda ei eeldata ka kaitseministeeriumi tippametnikelt - kantslerilt, asekantslerilt ega osakonnajuhatajatelt.

Kuidas on siis võimalik tsiviilkontrolli pädevalt teostada? Ega ei olegi!

Toimiv ringkäendus

Toimivate kontrollmehhanismide ja selge funktsioonide jaotuse asemel ministeeriumi ja peastaabi vahel on tekkinud konsensusliku ringkäenduse süsteem, mis on püüdnud avalikkust veenda selles, kui hästi Eesti kaitstud on.

Riigikaitsepropaganda ja teavitamine on loomulikult vajalikud, aga need ei tohi muutuda kollektiivseks kriitikavabaks enesekiituseks, seda enam olukorras, kusselleks põhjust pole.

Kaitseministri valitsemisala vajab distsipliini ja pädevat juhtimist. Seda olen ma valmis teostama.