Eesti ainus eksistentsiaalne oht on jääda üksi – sattuda maailma, mida ei hoia püsti lepped ega reeglid, kus igaüks ajab oma asja, suveräänselt ja isepäiselt.

Sellise maailma seemned idanevad. Vaikselt, aga tuntavalt – America first, Poolal oma rada ja brittidel eriline tee. Loosung „rohkem suveräänsust” toob hääli Itaaliast Brasiiliani, riiklikku isepäisust ohjavad lepingud ja rahvusvahelised ühendused tunnevad ennast ebamugavalt. Ammu pole kuulda ÜRO peasekretäri sütitavaid kõnesid millenniumi arengueesmärkidest, ikka ainult Trumpi säutse lepetest lahkumise kohta. Suund on tajutav – rahvusvahelise kooskõla asemele nihkub oma asja ajamine, suveräänsus sätib ennast ühishuvist ettepoole.

Läänemaailma suured struktuurid, ennekõike Euroopa Liit ja NATO, on 21. sajandil olnud Eesti jaoks emapuu, turvalisuse garantii ja arengumootor. Samal ajal ei tea keegi, kui sügavale läänlaste mõtte- ja hingeruumi on juurdunud solidaarsus ja väärtuspõhisus, kui suur potents on euroskepsisel või kui võhiklik maailma asjades on järgmine Trump. Nõrgenenud või murenenud riikidevaheliste struktuuridega maailm, nimetame seda teiseks arenguteeks, pole ebatõenäoline tulevik. Eestit ootab seal ees kaks suurt probleemi – geograafia ja autoritaarsus.

Geograafia