Uuest muinsuskaitseseadusest on räägitud kaua. Muinsuskaitseametnike jutust jääb mulje, et selle rakendamisega kaovad paljud teisedki kultuuripärandiga seotud probleemid nagu iseenesest. Ennustan, et ime jääb sündimata, sest muudatusteks vajalikke eeldusi lihtsalt pole. Eelnõuga kavandatu on nagu sahvrisse seisma jäänud toit, mis on jälle välja toodud ja püütud uute maitseainetega söödavaks teha. See ei õnnestu, sest kõik on lootusetult hapuks läinud.

Suuremaks muudatuseks peetakse seda, et ametnikud hakkavad nüüd mälestiste omanikke rohkem nõustama. Aga kust tulevad ametnikele järsku kõik need teadmised, millest omanikud on kogu aeg puudust tundnud? Ehitusmälestiste omanikel ei maksa küll midagi erilist loota, sest inspektorite ehitustehnilised teadmised on väga pealiskaudsed ja suvalised. Neile pole neid õpetatud.

Ka õpetajate teadmised on puudulikud ja suvalised, sest ajalooliste konstruktsioonide, materjalide ja meetodite süsteemseid ja teaduslikke uuringuid pole tehtud. Muinsuskaitseameti teemavoldikud ehk „Restaureerimise käsiraamat” on koostatud gümnaasiumiõpilaste referaatide tasemel.

Teise tähtsa muudatusena lubatakse omanikele hüvitada mälestise uurimise ja järelevalvega seotud kulutused. Seda siiski vaid osaliselt ja ilmselt ka suvaliselt, sest valdkond on subjektiivset laadi.