Selles peatükis: Kuidas Eesti Majandusjuhtide Instituudi professor otsis suhkurvati, vahvlite ja videobaaride tuules äriideed — Esimene katsetus Pirita TOP-is inglise keele ja väliskaubanduse kursustega — Kuidas nooremteadurite Tamjärve ja Saame uudis sunnib Madis Habakuke ülikooli asutamisega kiirustama

1988. aasta tähistab Eesti ajaloos olulisi sündmusi, mille loetlemiseks kulub tublisti rohkem aega kui ärijuhtimise tudengil makroökonoomika eksami sooritamiseks. Laulev revolutsioon, eesti keele riigikeeleks kuulutamine, Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine — need on vaid mõned 1988. aastasse jäävad tähtsündmused.Eesti hariduselus leidis aga sama aasta jõulukuul aset seik, mis muutustest tulvil ühiskonnas suurt tähelepanu ei pälvinud, kuid mängis hiljem riigi kõrgharidussüsteemi kujundamisel olulist rolli. Nimelt asutas professor Madis Habakuk koos ameeriklase Peter Marshall Fitzgeraldi ja Kanada eestlase Ilmar Martensiga kooperatiivi, mis pidi hakkama Eesti juhtidele äritegemist ja inglise keelt õpetama. Kooperatiivile pandi uhke ingliskeelne nimi — Estonian Business School (EBS) — ning Eesti esimene eraõppeasutus oligi sündinud. Kuid mil moel see raudse eesriide taguses Nõukogude Eestis üldse võimalikuks sai?

Nõukogude Liidus, mis haaras enda alla 1/6 maakerast, oli kolm aastat tagasi võimule saanud Mihhail Gorbatšov. Ta paistis silma mitte ainult oma noorusega — 1985. aastal NLKP peasekretäriks saanud Gorbatšov oli 54-aastane –, vaid ka uuenduslike ideede poolest. Gorbatšovi ideed pidid aina sügavamasse majanduslikku ja sotsiaalsesse kriisi vajunud suurriigi taas pinnale upitama. Nõukogude elanikud said kuulda uudissõnu, nagu perestroika — maakeeli uutmine — ja glasnost ehk avalikustamine. Lisaks võeti Moskva eestvedamisel luubi alla majanduse reformimine, et seni riigi juhtimisel toiminud plaanimajandusele lisada näpuotsaga turumajanduse elemente. Üks sellistest elementidest oli eraettevõtluse lubamine. See oli suur asi, sest Nõukogude Liidus oli eraettevõtlus seni olnud kriminaalkuritegu.

Eraettevõtete sünnile anti stardipauk 1987. aastal, mil Moskva loal hakkasid aktiivsemad nõukogude inimesed koos lääne investoritega ühisettevõtteid looma. Eestis tehti ühisfirmasid peamiselt koos Soome ja Rootsi partneritega ning 1990. aasta alguseks oli registreeritud üle 80 niisuguse ettevõtte. 1987. aastal hakati Maarjamaal asutama ka esimesi kooperatiive ehk tegelema väikeettevõtlusega. Pilvena kohev suhkruvatt ja magusad vahvlid, videobaarid ja muu ennenägematu tulevad meelde küllap kõigil, kes 1980. aastate lõpus juba kaela kandsid.

Äritegemine, saati siis välismaiste partneritega, nõudis teadmisi, mida Nõukogude Eesti inimestel polnud. Toonases Tartu Riiklikus Ülikoolis (praegu Tartu Ülikool) ja Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegu Tallinna Tehnikaülikool) küll õpetati majandusteadust, kuid sotsialismimajanduse tõdede tundmisega polnud tärkava vabaturumajanduse tingimustes midagi peale hakata. Ettevõtlus, finantsid, müük, turundus, väliskaubandus, inglise keel — kõiki neid ja veel paljusid teisi ärijuhtimiseks vajalikke teadmisi tuli kuskilt ammutama hakata.

Üks organisatsioonidest, mis tegeles toona juhtide täienduskoolituse ja konsulteerimisega, oli Eesti Majandusjuhtide Instituut. Instituudi rahvamajanduse juhtimise kateedri juhatajana töötas professor Madis Habakuk. Kogenud juhtimiskoolitaja, kes oli saanud töötada ka välismaal, mõistis, et Eestis tekkima hakkav uus ühiskonnakorraldus toob palju uusi võimalusi. Sellega aga kaasneb paratamatult senise süsteemi lagunemine. Olgu näiteks üks kõnekas seik, mida Madis Habakuk on 1987.–1988. aastatest meenutanud: “Ühel päeval tulid nooremteadurid Tamjärv ja Saame (Hannes Tamjärv ja Andres Saame — toim), kellest said Hansapanga asutajad, minu juurde ja ütlesid, et nendel on nüüd kooperatiiv. Nii hakkasid kõik midagi tegema ja ka mina pidin hakkama uusi võimalusi otsima.”

Teiseks adus 1988. aastal 50-aastaseks saanud Habakuk hästi, et uutes oludes vajab Eesti spetsialiste, kes tunnevad väliskaubandust ja oskavad inglise keelt — maailma kaubanduskeelt number üks. Habakuk leidis, et küllap on inimesed, kellele sellist täiendõpet pakkuda võiks, väga üle koormatud ning seetõttu tuleks väliskaubandust ja inglise keelt õpetada korraga, ühel ja samal ajal.

Öeldakse, et tõe kriteerium on praktika. Nii korraldaski majandusjuhtide instituut uudse täienduskoolituse testimiseks 1988. aasta kevadel Tallinnas kursuse, kus õpetati inglise keelt ja väliskaubandust. Pirita purjespordikeskuses toimunud kursusele tuli paarkümmend kuulajat, kes kolme nädala jooksul õppisid peamiselt inglise keelt, kuid ka muid aineid. Madis Habakuke meelest oli kursus üsna kehv nii oma sisulise taseme kui ka korralduse poolest, kuid kuulajate hinnang kursusele oli lausa hiilgav. Järelikult polnud kahtlust: kui sellisele kursusele on turgu, tasub ideega edasi minna.