Kuna minu peres kasvab neli last, siis on mul nende kasvamise kõrvalt olnud piisavalt võimalusi end kõikide laste algharidust, huviringe, kohatasusid puudutavate teemadega kurssi viia. Näiteks 2011. aastal, mil vanim laps läks lasteaeda oli Tartus lasteaia kohatasu 22 eurot. 2019. aasta algusest tõstetakse see 75 euroni. Kaheksa aastaga kallines lasteaiatasu Tartus seega 53 eurot.

See on meeletult kurnav hinnatõus, eriti juhul, kui perekonnas on rohkem kui üks-kaks last. Sama sammuga kallinevad ka kõik huviringid ja erinevad treeningud. Taoline ebaõiglane olukord muudab võimatuks vähekindlustatud perede lastele huviringidest ja trennidest osavõtu.

Näiteks 2011. aastal, mil mu vanim laps läks lasteaeda oli Tartus lasteaia kohatasu 22 eurot. 2019. aasta algusest tõstetakse see 75 euroni.

Jätkuvalt on tartlastele mõistmatu ka see, miks reformi- ja keskerakondlik linnavalitsus leiab, et põhikool ei pea tingimata olema kodulähedane. Tartu elanikud arvavad, et peab ikka küll ja nendes koolides peab saama õpitud ühes hommikuses vahetuses.

Olgem ausad, ENSV ajal ehitatud ja plaanitud koolivõrk on ammu ajale jalgu jäänud ja Tartus on näiteks linnaosi, kus põhikool üldse puudub. Ennustan, et peagi korraldatakse Tartu raekoja platsil linnavalitsuse eest protestimiiting, et juhtida valitsejate tähelepanu valimiskampaanialt ka inimeste pärisprobleemidele.

Vabaerakonna mõte ja soov kaotada seadusega lasteaia kohatasu ei ole poliitmaastikul heakskiitu saanud. See oleks väike samm riigile, aga suur perekonnale, kui garanteerida vähemalt üks tasuta huviring või trenn igale lapsele. Kasvav ja arenev laps vajab korralikku toitu nagu kala vett ning tasuta tervislik soe lasteaia- ja koolitoit on ülimalt tähtis, sest paljude perede lastele on see toit ainuke soe toidukord päevas.

Tarvis on laste arengu- ja terviseprobleemide piisavalt varajast märkamist ja sellist süsteemi, mis ei eelda vanematelt riigilt abipalumist, vaid abisaamise võimalused on riigi poolt juba korraldatud.

Tarvis on laste arengu- ja terviseprobleemide piisavalt varajast märkamist ja sellist süsteemi, mis ei eelda vanematelt riigilt abipalumist, vaid abisaamise võimalused on riigi poolt juba korraldatud. Üks idee on panna lastele makstav toetus sõltuma igaaastasest kohustuslikust perearsti ülevaatuse tulemusest. See oleks esmane sõel, mis selgitab, kas lapse areng on eakohane. Kui selles on puudujääke, siis piirkonna sotsiaaltöötaja teeks koduvisiidi, annaks hinnangu ja pakuks välja vajalikud toetusmeetmed.