Mõni nädal tagasi, eelarve teisel lugemisel oli Vabaerakonna saadikutel ajalooline võimalus hääletada katuseraha tänavusest eelarvest välja. Seda taotleva Reformierakonna ettepaneku poolt oli 47 ja vastu 49 saadikut. Kui hääletamise oma jutu järgi kogemata maha maganud vabaerakondlased – Jüri Adams, Krista Aru ja Ain Lutsepp – oleksid ka poolt hääletanud, nagu erakonna varasemast hoiakust võis eeldada, läinuks ettepanek läbi. Aga ei, raha kaalus nende väidetavad põhimõtted üles.

Mida aasta edasi, seda tugevamalt varjutavad katuserahatava halvad omadused selle väheseid häid jooni. See komme tuleb lõpetada.

Veel üks hääletamata jätnud saadik, fraktsioonitu Tiina Kangro põhjendas oma valikut vähemalt siiralt – ta jättis poole valimata, sest ei tundnud, et tema tükike katuseraha oleks häälte ostmine, vaid ta korvas sellega sotsiaalsüsteemi paindumatust. Jah, osa katuseraha võib tõesti leida kasutust ka täiesti õilsal ja asjalikul viisil, kuid osa puhul tekib küsimus rahaeraldise saaja seostest raha andjaga (st tegelikust kasusaajast). Ja enamiku rahaeraldiste puhul saab küsida, miks jagatakse seda katuserahana, mitte olemasolevate regionaalsete arenguprogrammide kaudu. Katuseraha mitmekordistamise asemel võinuks tuleva aasta eelarves suurendada olemasolevate programmide rahastamist – tulemus oleks ausam ja parem ning ei tekitaks raha saajatele tarbetuid tänuvõlasuhteid.

Viimasel kahel aastal on katuseraha vastast võitlust juhtinud Reformierakond, mis nii mullu kui ka tänavu loobus võimalusest katuseraha jagada. Tänavu võib kiita ka EKRE-t, kelle katuseraha jaguneb võrdselt kolme nendega mitte seotud heategevusorganisatsiooni vahel. Koalitsiooniparteid on aga viimasegi häbitunde kaotanud. Eriti muret tekitav on komme, et katuseraha ei häbeneta eraldada isegi vastloodud MTÜ-dele, millel puuduvad liikmed ja selged eesmärgid.

Mida aasta edasi, seda tugevamalt varjutavad katuserahatava halvad omadused selle väheseid häid jooni. See komme tuleb lõpetada.