Minu hinnangul on eesti keele tervis Maarjamaa Lääne kultuuriruumi rahvusriigina kuulumise küsimus. Meie elu korraldav põhiseadus ja meie vaimu toitvad eesti keele tüvitekstid kannavad nii rahvusideed, kui ka inimväärikuse, vabaduse ja õigluse ideid. Eesti keeles väljendab ennast eestlane (kelleks võib sündida või saada), aga ka kommetelt eurooplane.

Kuna minu emakeel on vene keel, siis on vast paslik selgitada, miks eesti keele saatus on mulle tähtis. Vene keeles räägib 200 miljonit inimest, seda ei ohusta miski. Antud taustal tajun eriti teravalt, kui teistsugune on olukord mulle ammu armsaks ja igapäevases elus valdavaks saanud eesti keelega.

Keelekasutajate arvu peale mõeldes ei tohiks olla illusioone – demograafilised trendid ei anna alust arvata, et Eesti rahvaarv kasvab loomulikul teel.

See aga ei tähenda, et eesti keele ümber peab lakkamatult ehitama kaitsekraave, suunates kogu oma energia kaitsmisele. Edasiviivam on ehitada korralikke sildu ja teid ehk keskenduda laienemisele. Kui kogu ühiskonna ja riiklike institutsioonide ponnistused on suunatud eesti keeles rääkijate ja mõtlejate arvu suurenemisele, siis keele kaitsmise eesmärk on sellega kaetud ja toimub kultuuriruumi elujõu kasv.

Seda saab tagada ikka parandades eesti keele oskust nende Eesti elanike seas, kes eesti keeles ei räägi või kel on sellega probleeme. Eesti keele teed ja sillad tuleb ehitada just nende inimeste südametesse ja mõistusesse. Keeleoskusest üksi aga ei piisa – kasutamise tagamiseks peab keel domineerima. Selleks on mitmeid võimalusi.

Esiteks, ei väsi kordamast, et tuleb lahendada keelelise segregatsiooni probleem Eesti koolisüsteemis! Noored võiksid õppida sõltumata kodukeelest koos ja eesti keeles. Rahvusvähemustele tuleb tagada omakeelne kultuuri- ja keeleõpe ning valikained. Toimivad mudelid: suured ühisgümnaasiumid Jõhvi riigigümnaasiumi eeskujul; vene põhikoolides ja lasteaedades alustuseks (kaadriprobleem on suur) kakskeelne õpe. Kui vene ja eesti noored õpivad lõpuks koos Tammsaare keeles, siis lõpeb lõimumisalaste murede taastootmine.

Teiseks, ärme palun pea venekeelseid eestimaalasi õppimisvõimetuteks. Mida rohkem eeldatakse, et nemad on lootusetud umbkeelsed, seda enam juurdub arusaam, et eesti keelt polegi mõtet õppida, sest valdamist väga ei eeldata. Tekkib surnud ring, mis riigikeelt ei toeta. Mulle ei meeldi selliseid teemasid tõsta, ent siiski: kui Tallinnas Balti jaamas kõlab primitiivse sisuga siseriikliku rongigraafiku teade nii eesti kui vene keeles, siis kas sellest saab järeldada, et vene inimest peetakse täiesti võimetuks mõista sõnu „tee“, „rong“ ja „viie minuti pärast“? Vean kihla, et kui teade oleks vaid vene keeles, siis isegi noorema põlvkonna eestlased ei eksiks rongiga oma „кошка-молоко“ tasemel vene keele juures. On toredaid tegelasi, kes kutsuvad aina aktiivsemalt üles majandustegevuses keeleküsimust maha võtma, ent just see valdkond moodustab meie elust suure osa ja vormib ka keelekeskkonda.

Kolmandaks, kõik, kes Eestisse seaduslikult rändavad ja soovivad siia jääda peavad saama tõhusa eesti keele ja kultuuri õppe riigi kulul ning selle läbimine peaks olema kohustuslik. See võimaldab veidi maandada uusi võimalikke lõimumisriske.

Seejuures keegi ei pea oma emakultuuri maha salgama – eestlaseks saab olla ka vene, ukraina või läti perre sündinud inimene, kui ta a) valdab kõrgtasemel eesti keelt; b) on Eesti Vabariigi kodanik ja jagab riigi põhiseaduslikke väärtusi. Ilma selle eelduseta kasvu ei toimu. Tundub, et president tajub seda aspekti väga hästi, seepärast rõhutas uusaasta kõnes eraldi, et ka teises keeles kodus kõnelevad Eesti inimesed on „meie“.

Kogu selle lõimumisteemaga on üks tõsine kitsaskoht – paljusid asju võetakse ette kampaania, projekti, aktsiooni korras. Narva suhtes on praegu tohutu huvi, linn puhkes kogu vabariigi pilkude all õitsema. Aga kas ka kolme aasta pärast, kui huvi on lahtunud? Kõrval on Sillamäe ja Kohtla-Järve, kus samasuguseid probleeme kuhjaga, ent ei ole isegi kolmandikku sellest tähelepanust. Või tuleb ette, et anname raha paari kohta, et teha eesti keelega midagi head, kedagi õpetada. Rahast saab koduleht, voldik, seminar ja midagi veel, ent eesti keele kandjate arv tõusumärke ei näita.

Proua presidendile ja kõigile keeletundlikele kaasmaalastele soovin ees ootavaks eesti keele aastaks järjepidevust ja kannatlikkust keele edendamisel. Nii on lootust, et 2050. aastaks kõneleb eesti keeles 100 000 inimest rohkem kui praegu.