Veerandile poliitikahuvilistest tähendab hea aasta Keskerakonna võitu valimistel, viiendikule reformierakonna võitu, veel viiendikule EKRE võitu. Ülejäänud erakondade toetajatel, keda on 30% erilist võidulootust pole, eks nende jaoks on siis hea aasta, kui kõige ebameeldivam partei saab hästi vähe hääli. Enamusel läheb igal juhul halvasti.

Teatud uusaastasoov on peidus erakondade valimisloosungites - parem tulevik, õiglane riik kõigile, Eesti eest, isamaa on igavene, igaüks loeb. Reaalne elu on natuke teistsugune, parem tulevik saab ikka osaks tublimatele õnneküttidele, mõni saab tunnetada ka õiglasemat riiki ja natuke jääb igaüks endiselt lugema. Eesti eest jääme jõudumööda seisma ja lootma, et isamaa jääb alles.

Uuel aastal soovitakse ka kõikide soovide täitumist, mis on kahjuks täiesti võimatu. Mõne suurim soov on tselluloositehase rajamine, teisel kodumaa metsade säilitamine. Leidub inimesi, kes ootavad kannatamatult Rail Balticu ehitamise algust, teised nõuavad selle peatamist. Üks seltskond tahab kogu maa ja mere täita elektrituulikutega, teine põlevkivikaevandamise suurendamist.

Joomar ja abikaasa

Joomarile on hea uus aasta, kui alkoholi hind langeb, tema abikaasale vastupidi, töölistele meeldiks kiire palgatõus, tööandjatele mitte, ulakas koolipoiss ootab õiglase õpetaja haigust, õpetaja pere kindlasti mitte. Kellegi lootus uuel aastal ei täitu.

Veel soovitakse teineteisemõistmist ja rahulikku äraolemist. Tahaks küll, aga väga raske on mõista inimest, kes sotsiaalmeedias annab teada, et meil siin Eestis käib parasjagu demotsiid, mis tähendab rahva hävitamist omaenda valitsuse poolt. Venestamise asemel toimuvat arabiseerimine, vahet pole, eesmärk on sama - tsentraalvõimu nimel tuleb põlisrahvad hävitada ja siis saavad suured juhid olla üherahvuselise euroopa rahva juhid. Muidu pidavat alati olema oht, et mõne lolli rahva rahvusparlament ei liiguta liiga kirelt või on hoopis vastu. Jälle pettumus ka sel ja järgmistel aastatel on rahvusriigid hoolimata õnnetuse kraaksujatest olemas ja Mustamäe mändide alla pole kerkinud pagulaslinnakud.

Inimestel on kord juba kombeks anda aasta alguses igasuguseid üllaid pisilubadusi, mis peaksid edasise elu paremaks ja väärtuslikumaks muutma. Kes lubab rohkem aega perele pühendada, kes kaalus alla võtta, kes rohkem trenni teha, kes midagi vajalikku õppida, ma tean kümneid inimesi, kes on lubanud uuest aastast suitsetamise maha jätta või alkoholi tarvitamisest loobuda.

Keegi ei täida

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks suutnud neid lubadusi täita. Paari päeva, paari nädala või kuu pärast selgub otsitud põhjus, miks täna varem koju tulla ei saa, miks pole aega trenni minna, miks peab kõhu kurguni täis puukima, miks pole aega järgmist peatükki programmeerimiskursustest läbi harjutada, miks tuleb sõbra käest suitsu lunida või kõrtsis väike naps teha.

Inimene on oma olemuselt konservatiivne, muutusteks on ta valmis vaid siis kui häda tõesti käes. Olgu selleks hädaks siis haigus, sõda, vaesus või pöörane armumine, alles siis võtab tavaline inimene jalad kõhu alt välja ja hakkab tegutsema, mis siis, et enamasti selles tegutsemises oma tahe puudub.

Perekesksemaks muututakse ja uusi oskusi hakatakse õppima peale töötuks jäämist, suitsetamine jäetakse maha peale vähidiagnoosi saamist. Sõjaaegne kuiv seadus ja bensiinipuudus paneb rahva rohkem jala liikuma ja palju vähem kärakat panema. Pöörane armumine paneb inimese kõike tegema, aga õnneks ei kesta see kaua.

Kõik soovid ja lubadused on kahe otsaga, mis ühele hea, see teisele, vahel ka endale halb. Mõnikord võib südamest tahta kõige paremat aga välja kukub nagu alati, nii arvas kunagine Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdini 1995 aasta riigieelarve kohta selgitusi jagades ja eks meie tänased soovid ja lootused meenuta ka teatud mõttes Venemaa veerandsajandi taguse eelarve koostamist.

Minu uusaastasoov on: „Inimesed, otsige tõde, ärge kuulutage seda."

Minu uusaastalubadus on: „Olen sel aastal igav inimene."