Möödunud aasta novembris korraldatud Eurobaromeetri küsitlus näitas, et tegelikult läheb ka hindade tõus Eesti inimestele siiski korda. 44% vastanuid nimetas seda Eesti suurimaks probleemiks. Immigratsioon, mida Euroopa tasandil pidas suurimaks probleemiks 65% Eesti inimesi, sai oma riigi tasandil ainult 12% hääli. Keskmiselt polnudki tarbijahindade kasv mullu vapustavalt kiire (3,4%), aga osa asju kallinesid küll väga tuntavalt: elekter 11%, tahkekütused 15%, mootorikütused 12%.

Rahvas suhtub seekord hindade tõusu leplikult, sest keskmine palk suureneb hindadest kiiremini ja tööpuudus on väike. Sellepärast polegi ükski poliitiline jõud seekord hääli püüdma läinud loosungitega à la „nende poliitika on hinnatõus” või „kodukulud alla”. Seekord on pigem moes lubadused parandada inimeste sissetulekut toetuste suurendamise ning maksusoodustuste ja -alandamistega.

Valitsuse praegune idüll, kus hindade tõus rahvast eriti ei häiri, variseb kokku kohe, kui käivitub stsenaarium, mille eest Eesti Pank hiljuti hoiatas.

Kui maailmaturu energiahinnad ei tõuse või hoopis langevad, võib valitsusel õnnestuda suuremast osast inflatsiooniprobleemist pääseda, ilma et endal oleks vaja midagi teha. Omalt poolt aitab valitsus tänavu hinnatõusule kaasa ainult kütteks kasutatava maa- ja vedelgaasi aktsiisiga, mis tõusis aasta alguses 25%.

Valitsuse praegune idüll, kus hindade tõus rahvast eriti ei häiri, variseb kokku kohe, kui käivitub stsenaarium, mille eest Eesti Pank enne jõule hoiatas: kiire palgakasv kisub alla Eesti ekspordi konkurentsivõime. Selle tõttu võib majandus jääda aastateks vinduma ja inimeste sissetulek suurenemata. Ent sellest saab juba järgmise, mitte praeguse valitsuse probleem.