USA seisukohalt võtame selleks Süüria (ja ei puuduta Ukrainat ja Afganistani), Moskva seisukohalt Venezuela. Alustades sellest, et viimasega on seotud ka Mehhiko ehk siis kuulus müür, mida Trump käis äsja isiklikult kaemas ja kiitmas ning mille rahastamise tõttu on katkenud USA valitsusasutuste normaalne tegevus. Kel huvi, sel pole olnud raske tabada muutust Mehhiko valitsuse käitumises, sest — USAsse sissemarssida lubanud Kesk-Ameerika inimkaravanid seisavad
eelmise aasta lõpust alates soliidsel kaugusel Mehhiko-USA piirist ja Mehhiko võimud isegi organiseerivad nende tagasisaatmist. Poliitika muutuse põhjus on lihtne — 1. detsembrist on Mehhiko presidendiks Andres Manuel Lopez Obrador ehk AMLO, kes koheselt taastas riigi traditsioonilise neutraliteedi ja kontaktide hoidmise taktika riigi välispoliitikas. Nii nagu see oli aastail 1962-2000, mil Mehhiko oli vahel ainus Ladina-Ameerika suurriik, kes suhtles Kuubaga. Tasub teada sedagi, et Venezuela president Maduro oli kutsutud ka AMLO ametisse astumise tseremooniale ja AMLO
oli kutsutud Maduro tseremooniale ning kumbki saatis kohale eriesindaja. Aga suures poliitikas maksavad ka zestid.

Tõsisematest asjadest rääkides alustas USA päev pärast Maduro inauguratsiooni (10. jaanuar), — selle tähistamisest ja „tähistamisest“ allpool, — sõjatehnika äratoomist Süüriast ehk siis Trumpi lubatud vägede äratoomine sealt algas. Mäletatavasti põhjustas see kõikjal suurt ärevust kurdide tuleviku üle, kes kontrollisid Süüria kirdeosa, ent kelle autonoomse peremehetsemise seal oli lubanud lõpetada oma väed samas kandis Süüriasse sisse viinud Türgi. Viimase autokraatlik valitseja Erdogan lubas endale keeldumist kohtumaks Ankarat väisanud Trumpi julgeolekunõuniku Boltoniga ja lubas kõik talle mittemeeldivad kurdide rühmitused hävitada. Samas tasub mäletada, et kaks nädalat varem ehk siis 29. detsembril, kui Moskvas said kokku Venemaa ja Türgi välis- ja kaitseministrid ning luureülemad, pandi türklased ebamugava fakti ette. Eelmisel päeval oli Manbiji linna, mille Erdogan oli lubanud esimesena „puhastada“ kurdidest, viimaste palvel sisenenud kiirelt Süüria valitsusväed. Nädal hiljem oli kohal ka Venemaa sõjaväepolitsei, — mis eraldab vaenupooli näiteks ka Idlibi provintsis, -, kes hakkas patrullima koos mitte Süüria valitsusvägedega, vaid Süüria Demokraatlike Rinde võitlejatega ehk nendega, keda

Erdogan n.ö. eitab. Esialgu on tegu vaid ühe linnaga, mis saab edasi mujal on raske ennustada, ent — meelespidamiseks: suur poliitika on mustvalge vaid suurelt, väiksemates kohtades võib see ainult vahepealsetest toonidest koosneda. Ka Venezuelas toimuva hindamine nõuab kohapealsete mängureeglite ja pooltoonide teadmist. Fakt on see, et Maduro mängis mullu vastasleeri üle, korraldas maikuus soliidse vastaskandidaadiga enneaegsed valimised (millist arengut vastasleer ette ei näinud ja magas oma lõhestamise maha) ja asus nüüd, 7 kuud hiljem ehk 10. jaanuaril seda tagasivalimist põhiseadusejärgse graafiku alusel täitma.

Ajal, mil opositsioon üritas kasutada talle seadustega antud võimalusi, tugevadas Maduro oma tagalat. Detsembri algul väisas ta Moskvat ja Pekingi ning 11. detsembril maandusid Caracases kaks Venemaa tuumapommitajat. Sõnum missugune, millest kohe ka Brasiilia uue (1. jaanuarist) presidendi Bolsonaro ettepanek USAle avada sõjabaas Brasiilia territooriumil. Sellele sekundeeris London lubadusega teha sama mõnel Kariibi mere saarel. Kuna vastukajad olid tormilised, võttis Kreml Maduro uut ametissepühitsemist arvatust tagasihoidlikumalt, ent piisavalt provokatiivselt — Moskvat esindas seal Föderatsiooninõukogu aseesimees dagestaanlane Umarhanov ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia nukureziimide juhid. Ligi 90 külalise hulgas olid ka Türgi asepresident, Hiina põllumajandusminister, Iraani kaitseminister, ent ka OPECi peasekretär — Venezuela võttis väga aktiivselt osa eelmise aasta lõpu naftahinnamängudest ja kohal käis ka Rosnefti boss Sechin. Maduro reziimi Ladina-Ameerika kandepinda näitas Bolivia, Kuuba, Nicaragua, Salvadori presidentide ja kahe Kariibi saarteriikide peaministrite kohalolek. Pluss Mehhiko ja Uruguay presidentide eriesindajad. Muus osas tasub teada, et 35-liikmeline Ameerika riikide organisatsioon langetab otsuseid 2/3ku häältega ja Madurot ignoreeriv vastasrind on kokku saanud maksimaalselt 19 häält. Aastast 2000 kehtib AROs ka keeld tunnustada ebaseaduslikku võimuhaarajat, (mille George Bush 2002.a. unustas ja pidi leppima Hugo Chavezi tagasipöördumisega võimule). Seda kinnitas omamoodi üle ka argentiinlasest Rooma paavsti Francisco äsjane jõululäkitus, milles ta väheseid riike mainides kutsus venetsueellasi üles „üksmeelele“ ja nicaragualasi „leppimisele“. Paavsti autoriteet on aga Ameerika mandril tohutu.

11. jaanuaril reageeris paljudes Lääne pealinnades Venezuela saatkondade ees toimunud Maduro-vastastele aktsioonidele eriti mahuka avaldusega Venemaa välisministeerium, milles lubati nii strateegiliste partnerlussuhete jätkumist kui ka abi andmist Venezuelale, et saadaks üle majandusraskustest. Tähelepanu väärib ka Iraani delegatsiooni juhi valik. Nagu USA riigisekretär Pompeo oma programmkõnes Kairo ülikoolis kuulutas, on ameeriklaste esimeseks mureks ISILi purustamise kõrval Iraani väljakihutamine Süüriast ja üldse lõpu tegemine tema domineerimisele mitmes Lähis-Ida kohas. Paraku on 3-4 aastat tagasi alanud jõujoonte ja käitumisreeglite hägustumine suurriikide mängulauas kaasa toonud sellegi, et Türgi tõusis vaat et kõige julgemaks teisejärguliseks mänguriks Lähis-Idas, kes vastustab vajaduse korral oma mõlema liitlase ehk siis nii USA kui ka Venemaa hoiakut. Samale väljakutsuvale teele on asunud ka Iraan, kes vastuseks USA uutele sanktsioonidele teatas aasta algul, et saadab märtsis oma sõjalaevad USA rannikule. Sest USA omad on ju Pärsia lahes. Eks kaitseministri minek Caracasesse olnud selle omapärane kinnitus. Ehk siis — pinged maailmas kasvavad, esiotsustaja ja –tegija Trump aga peab jätkuvalt kodust kaevikusõda ja peab kogu aeg jalgealust kaema.