Maksab tõsta tolmuhunnikust vaid välja 100-aasta taguseid ajalehti (räägin hetkel "Tallinna Teatajast"), mul on omas kodus mõned üksiknumbrid, aga digarist saab ka palju kätte. "Mida meil ei ole?" - see küsimus kerkis kuidagi vahkvalusalt 1917. aasta Maapäeva aegu, porisel sügisel (võib heita pilgu Rein Eliaseri - toona toimetatud "Tallinna teataja" oluveergudele ning ilmateatale), ning leidis ka vastuse: meil pole miskit.

Sel ajal, tuletagem meelde, oli aeg taoline, et küsimus "mida meil on?" ei suutnuks pälvida pea mingit vastust. Ei olnudki midagi nagu. Korralikku kubermangugi ei saadud veel tööle, tänaseks suvalisest, aga sel aal ülitähtsast autonoomiast rääkimata. Tõesti. Eliaser ise, hilisem Riigikogu liige 1920-ndate lõpust, teadis ehk hästi, et midagi siiski "on". Ta proovis seda lehes kokku võtta. Aga 1917. aastal oli tal kui toimetajal võimalik kirjutada ja välja anda ainult tõik- et meil on see, mida meil pole.

Ja mida meil polnud?

Riiki polnud, erilist rahu polnud, omavahelist mittekaklemist ajakirjanduses polnud, polnud ka mingit selget prismat, kuidas mitteolemisest olemisse saada. No täielik Malevitši ruut.

100 aastat hiljem, täna, on täiesti kindel - me oleme justkui veendunud -, et meil pole seda, mis meil tegelikult on. Meil on kõik eelnevalt loetletud ja kümnedki lisaaspektid: riik, vaidlusvõimalus, sõna, eestikeelne haridus, rohkem kui kaks trükikoda, rohkem kui 10 teatrit või 50 kirjastust. Ent kahklevalt võiks selle ümber sõnastada: elementaarsed asjad, mis meid saadavad automaatselt igal sekundil, on inimesil ununenud peast.

Igasugune elementaarsus, mis meil täna ON - ja mida meil tundub justkui mitte olevat, kätkeb endas pühapäevafilosoofiat, mil pole ei vundamenti ega katust, kuna me paneme laisalt, rajult ja mõttetult liiga mugavat, unustades ära, et meil on võimalus sõdida näiteks (kasvõi) ökoloogilise saasta vastu ainult seetõttu, et meil on see koht, kus me kõik ennast pargime, kutsugem seda oma riigiks näiteks.

Näiteks.

Just sellesse hetke, väikesesse tagasivaatesse võrreldes tänasega mahub see "muu", millest me ei räägi, kui me valimisvõitleme, sest me ju teame - meil "ei ole" veel tuhandet omaväärikusele (igaüks eraldi) vastavat käega katsutavat värki, mida me kõik - jah! - eraldi tahaks, aga milles me kokku leppida küll ei taha.

Aga kujutage ette! Enne valimisi on meil halb ja hüsteeriline! Ühtäkki ronime me välja kui lutikad oma koduseinapragudest ja räägime kõigest, mida meil pole. Ma võin visata nalja, et ühel ei jätku bussipeatusi väljendamaks lõimumist, mida meil pole, teisel pole piisavalt sealiha, mida meil pole, või eelkülmutatud kodanikke, mida meil pole, kolmandal ei jätku sisedemokraatiat, mida meil pole, aga neljas arvab, et see kilekott, kus elab tänane peaminister, evib piisavalt õiglust, et unustada ära kõik need kilekotid, mida sama peaminister lontiskõrvu parteikontorisse tassis.

Tegelikult on muidugi kõik olemas: on normaalne siga, kelle küljest tükk haugata, on erakond, kelle auesimees võib osta endale kasvõi 100 külmkappi ja panna sinna kõik oma sugulased, on olemas trammipeatus, kus inimesed räägivad normaalselt, mitte nagu Mark Twaini kirjeldatud rassi, keele või usu poolt naeruvääristatud kaheses maailmas. On olemas ka peaminister, kes on ühiskonna arvelt oma bossile hullult altkäemaksu viinud, on olemas inimesi, kes ei ole viinud, on olemas "väikesed" või "suured" parteid täiesti tavalisel püünel ning on olemas igasugune meedia, olgu see pea-, kesk- või allvoolu oma.

Mida meil siis pole?

Karm ongi see, et kui kõik on olemas, hakkab inimestel igav. Ma isiklikult loodan, et Euroopast ei saa mingit muu maailma vanade asjade muuseum, vaid me saame hakkama dialoogi, mitte monoloogiga - kuhu meid igapäev planeedil üha rohkem kisub. Veel on see olemas, kas pole?

Rein Eliaser töötas Tallinna Teatajas vaid vähe aega; enne ja peale teda olid seal Konstantin Päts ja Kaarel Eenpalu. Üldiselt me teame seda lugu kõik: kui me unustame, mis meil on olemas, tuleb keegi ja ütleb sulle: see ON sul olemas ja kui sa teisiti mõtled, pole olemas sind ja siis pole sul midagi olemas.

Siit üleskutse: valimismaadluses ärgem unustagem, et kõik see, millest me lähtume, ON meil juba käes. Ja tuletagem ehk meelde - vaadates tehniliselt rahalisi lubadusi, mis räägivad meile, nagu Eesti SKT oleks umbes sama suur kui Poola oma - Aapo Ilvese kaunist lauset: "Tõenäosus, et su korteris elab kana, kes muneb kuldmune, on ebatõenäoliselt väike".