Esimene tagajärg, mille välireklaami keeld omal ajal kaasa tõi, oli nn K-kohukese sündroom. Kuna suurerakonnad on järjepidevalt keeldunud poliitilise reklaami mõiste defineerimisest, siis on ilmne, et nn. hallil alal saab lubatu ja lubamatu piire kombata, nagu K-kohukese reklaamiga 2005. aastal tehti.

Kuid negatiivseid tagajärgi on veel. Kampaaniad ei ole välireklaami keeluga kuidagi sisukamaks muutunud. Välireklaam ei ole isegi oluliselt vähenenud, pigem on palju pikemaks venitatud tegeliku kampaania periood, sest plakatid pannakse õige varakult välja ja reklaam tehakse ikkagi ära. See käib hulk aega enne 40-päevast keeluaega. Raha osakaal kampaanias ei ole mitte vähenenud, vaid on suurenenud.

Kummalisel kombel läks nii, et algselt rahakasutuse piiramiseks mõeldud välireklaami keeld avaldas kõige negatiivsemat mõju just väiksema eelarvega poliitilistele jõududele. Nemad ei tahagi suuri pindu, aga nad paigaldaksid hea meelega paar teadaannet, et endast märku anda. Kohalikel valimistel saab seda teha kasvõi küla teadetetahvlil. Suured erakonnad teevad oma reklaami kallitel pindadel nii või teisiti ära, aga just väiksemate võimalus oma kandideerimisest avalikult teada anda kannatab kõige enam.

Pisikeste plakatite vastu

Karikatuursed on eeskätt need juhtumid, kui politsei näeb vaeva väikeste ise tehtud plakatite mahavõtmisega mittetasulistelt pindadelt ja selle alusel väärteomenetluste alustamisega. Kuna poliitilised konkurendid on altid kaebama, siis pole palju võimalusi reageerimata jätta, sellele kulub ressurss ja politsei tööaeg.

Eelmistel valimistel kompas lubatu ja keelatu piire Artur Talviku reklaam isiklikul autol. Hulk aega pärast valimisi sai Talvik kohtus õiguse. Ringkonnakohus leidis, et välireklaami keeld isiklikul autol on põhiseadusvastane. Riigikohus asus aga seisukohale, et välireklaami keeld ei saanudki laieneda sellele infole (domeeni nimi ja isikunimi, mida täiendas foto), mida autol esitleti. Selle pretsedendi järel on reklaam isiklikul autol tavaline.

Vähesed ilmselt mäletavad, et 2005. aastal, kui välireklaami keelustamisega alustati, oli kaalumisel ka teistsuguseid lahendusi. Üks neist oli plakatite suuruse piiramine ühe ruutmeetriga. Res Publica keeluideoloogia läks aga seda teed, et välireklaam keelati täiega ära.

Ühe ruutmeetri piirang

Õiguskantsler Ülle Madise püstitas 2017. aasta kohalike valimiste aegu küsimuse sellest, et välireklaami lauskeeld pole põhiseaduspärane ja see tuleks ära muuta. Selles suuremad erakonnad kokkuleppele siiski ei jõudnud. Vabaerakonna eelnõu, mis pakkus taas lahenduseks plakatite suuruse piiramise ühe ruutmeetriga ning kampaaniakuludele ülempiiri seadmise, läbis Riigikogus küll esimese lugemise, kuid jäeti siis seisma.

Välireklaami täiskeeldu võib tõesti vaadelda sõna- ja väljendusvabaduse piiramise võtmes. Aga kuidagi ei saa sõnavabaduse lahutamatuks osaks pidada seda, et plakat peab olema hiigelsuur. Samuti tuleb piir panna sellisele „valimistööstusele", et erakonnad võtavad riigieelarvest raha, viivad selle reklaamiärisse ja lasevad avaliku ruumi plakatitega küllastada.

Selle jama lõpetamiseks piisab paarist väikesest sammust. Kõigepealt, erakondadele riigieelarvest minevat raha tuleb vähendada. Samuti on võimalik anda sellele niisugune sihtotstarve, mis ütleks, et riigilt tulevat raha saab kasutada koolitusteks, kirjastustegevuseks jms, kuid mitte lausreklaamiks.

Artikkel ilmunud algselt Andres Herkeli blogis