Protsentuaalselt võttes ei ole seadusega tõsiselt pahuksisse läinud inimesi erakondades rohkem kui Eestis keskmiselt. Kuid arvestades seda, et erakondade põhikirjades on paragrahvid, mis peaksid kehtiva kriminaalkaristusega inimesi nende ridadest eemal hoidma (kõige konkreetsemalt on see sätestatud EKRE-l, kõige pehmemalt SDE-l ja Reformierakonnal), on tulemus pigem halb. Põhjust kriitikaks on seda enam, et asi on meedial hambus olnud enne kõiki viimase aja valimisi. Ikka ei ole erakonnad viitsinud või tahtnud oma nimekirjasid puhastada.

Vabandus, mida me erakondadelt sageli kuulsime – „ta on ju kõigest lihtliige!” – ei sobi. Erakondades ei peaks olema juhuslikke ja unustatud liikmeid.

Oma kogemusest võime kinnitada, et kohtutoimikuid läbi kammida ei ole IT abil keeruline, kui on tahtmist seda teha. Vabandus, mida me erakondadelt sageli kuulsime – „ta on ju kõigest lihtliige!” –, ei sobi. See, et Eesti erakondades on palju juhuslikke, unustatud ja passiivseid liikmeid, on erakondade nõrkus, mitte tugevus.

Me ei arva, et kurjategijate küsimuses peaks poliitikas valitsema täissallimatus. Kord süüdi mõistetud inimest ei pea ühiskonnast (sh poliitikast) igaveseks välja tõrjuma. Üldjuhul võib talle anda ka uue võimaluse, kui karistus on kantud. Tõsi küll, osa erakondlasi on toime pannud ka sedavõrd räigeid kuritegusid, et ainuüksi karistusregistrist märke kustumine ei tee neid veel piisavalt puhtaks. Tavalisest pikema poliitikakeelu võiksid erakondadelt saada ka need inimesed, kes on karistuse teeninud poliitikuna – nagu osa keskerakondlasi.

Ükski erakond ei tõuse kriminaalse(te) eluepisoodi(de)ga liikmete hulga poolest teiste seast palju rohkem esile. Enne Eesti Päevalehe artikleid oli neid kõigis parlamendierakondades 3–4%. Küll aga paistab Keskerakond teiste hulgast silma sellega, et kui teiste kurjategijad on valdavalt lihtliikmed, siis Keskerakonnas on päris palju selliseid inimesi kohaliku võimu juures või selle lähedal.