Peame silmas Elroni ronge – nii neid, mis on juba liisinguga ostetud, kui ka neid, mille võiks reisirongiliikluse järgmisele tasemele viimiseks juurde soetada. Tänasest lehest saate lugeda, et olemas olevate rongide ostuks 2010. aastal sõlmitud kapitalirendileping on praegustes turutingimustes kallivõitu – 6,75%. Võrdluseks: LHV andis 2017. aastal Nordicale kahe lennuki ostmiseks laenu 2,85%-ga.

Seda ei saa üheselt väita, et 2010. aastal sõlmis Elron halva tehingu, sest Eesti hakkas alles suurest majanduskriisist väljuma ja Baltimaadele laenamist peeti üsna riskantseks. Näiteks Läti valitsus emiteeris 2011. aasta veebruaris kümneaastaseid võlakirju 6,72% aastaintressiga.

Elroni vana rongiostu refinantseerimisele ja uute ostule riigi garantii andmise risk oleks väike ja kasutegur suur.

Küll on aga põhjust kurjustada selle üle, et kolm-neli aastat hiljem, kui turuintressid mitu korda madalamale olid langenud, ei hakanud asjasse puutuvad ministeeriumid ja Elron aktiivselt liisingu refinantseerimise võimalusi otsima. Isegi praegu, kui Jüri Ratase valitsus on ametis olnud üle kahe aasta ja turuintressid on üle kolme aasta väiksed olnud, andis majandus- ja taristuminister Kadri Simson Ärilehele ümmarguse vastuse, mis näitab, et teemaga pole üldse tegeldud.

Küsimusele, kas riik oleks valmis Elroni rongiostu finantseerimiseks garantii andma, et intress oleks soodsam, jättis Simson üldse vastamata. Nõrk töö ministrilt, kelle erakonna valimisplatvormis on konkreetselt kirjas lubadus suurendada Elroni rongiparki. Enne lubamist võiks veidigi süüvida sellesse, kuidas selle lubaduse täitmist parimal viisil korraldada.

Vana rongiostu refinantseerimisele ja uute ostule riigi garantii andmise risk oleks väike ja kasutegur suur. Arusaamatu, miks lubavad poliitikud ehitada hulga 2+2-maanteid ning Tallinna-Helsingi tunnelit, kui nad ei ole mitme aasta jooksul suutnud isegi võrdlemisi väikeses rongide asjas päriselt midagi ette võtta.