On iseenesestmõistetav, et möödunud aegade saavutuste esteetilisi vilju peab saama nautida ka tänapäeval. Seejuures rajaneb tänaseni Eestis kehtiv muinsuskaitseline kord reeglil, et igasugune muinsuskaitseliselt „märgistatud” hoone (isegi siseruumid) on puutumatu seni, kuni valitsusasutus pole selleks luba andnud. Säärane režiim on äärmuslik, sest põhiõiguste kasutamisele seatakse etteulatuvalt üleüldine keeld, millest kõrvalekaldumiseks võib alles tagantjärele teha erandeid. Kui selle tulemusena ei saa omanik kinnisasja faktiliselt kasutada, võib olukorda võrrelda sundvõõrandamisega. Nii võtab seadusandja kodanikult „laenuks” põhiõiguse, mille põhiseadus on lubanud.