Need on kolm võimalikku trendi, kus minnalaskmine võib Eesti teed oluliselt mõjutada.

Ma võin mõista taktikalist kaalutlust, miks täna kõnelenud välisminister ei nimetanud kordagi oma kõnes Venemaad. Aga ma ei jaga seda valikut ajal, kus Putini režiim eskaleerib olukorda Ukrainas, harjutab õppustel valmistumist suuremastaabilisteks sõdadeks ja kasutab järjest jultunumaid vahendeid, et lüüa lõhet nii lääneriikide vahele kui sisse.

Sõda, mis võideldakse, ja võidetakse või kaotatakse meie peades, käib juba mõnda aega. Selle käivitas Venemaa. Ja seda tuleb võtta tõsiselt.

Sellise infosõja põhieesmärk on mistahes vahenditega oma huvidele sobivatele poliitikutele ja poliitikatele avaliku arvamuse taganttuule loomine ja tema huvidele vastanduvatele poliitikutele ja poliitikatele vastutuule genereerimine, diskrediteerimine, suurema segaduse ja pingete tekitamine otsest sõjalist konfrontatsiooni, sõjalist sekkumist vältides.

Sisuliselt tahab tänase režiimiga Venemaa niiviisi, massidemokraatiaga manipuleerides, riik riigi haaval endale sobivaid liitlasi vormides luua oma üleilmset poliitiliste sõprade sotsiaalvõrgustikku, oma maailma-Facebooki, kus siis Messengeris maailma asju sisuliselt otsustataks.

Me ei tohi olla kartlikud või häbelikud, kui on vaja olla konkreetne ja selgesõnaline Putini režiimi tegudele reageerija, reaktsiooni nõudja. Kui ka kõik ülejäänud väsivad ikka veel pooleli olevatest kriisidest, siis peab olema Eesti see, kes Ukraina, Gruusia ja Moldovast ära hammustatud tükkide eest seisab, neid riike reformides toetab.

Kui on üks keel, mida see režiim mõistab, on see tugevuse keel. Me ei tohi karta seda keelt kõnelda, sest Putini režiim tunneb pehmed ja ümarad kaugelt ära lõhna järgi.

Meie tugevus seisneb meie liitlassuhete tugevuses ja lääneliitluse ühtuses. Kui me räägime liitlastest, siis räägime me Kanadast, Suurbritanniast, Hollandist, teistest Põhjamaadest, Prantsusmaast, Saksamaast ja veel väga paljudest meie jaoks olulistest riikidest. Aga väga sageli räägime me liitlastest rääkides Ameerika Ühendriikidest. See suhe on Eesti jaoks eriline. On eriliselt tähtis.

Me kõik teame vastust küsimusele, kas me suhted on praegu tugevad. Jah, on. Aga kindlad? Ei saa pahaks panna, et pärast president Trumpi otsuseid lahkuda Pariisi kliimaleppest, võtta tagasi allkiri Iraani tuumalepingult, tõmmata ootamatult väed välja Süüriast, lahkuda tuumarelvaleppest Venemaaga, kostub sellist küsimust varasemast tihemini.

Isegi, kui kogu NATO tervist puudutav debatt on USA-s tõukunud riigi sisepoliitilistest võitlustest, teeb iga tõsiseltvõetaval moel esitatud selleteemaline kõhklus halba. Meie valitsuse ülesanne on Eesti käitumisvõimalused ses olukorras läbi kaaluda ja teha konkreetne plaan muuhulgas selle jaoks, kuidas me murettekitavas olukorras Eesti liitlassuhteid kindlustame. Ei, ma ei räägi plaan B-st. Ma räägin plaanist, mis praegust olukorda kindlustaks. Selles plaanis oleks mõistlik näha ette koht ka meie suurele kogukonnale, mis asub väljaspool Eestit. Kui me oskame neid inimesi hoida, on nad oma sidemetega oluliseks abiks ka riikidevaheliste suhete hoidmisel.

NATO tipptasemel kohtumise toomine Tallinnasse oleks kõige selle valguses Eesti ja laiemalt kogu meie regiooni jaoks oluline. Sellise kaaluga üritust ei ole Eestis varem toimunud. Tähelepanu hoidmine siinsel NATO tiival on midagi, mida ainult segasemaks muutuvas julgeolekuolukorras ei tohi alahinnata.

Ehkki tipptasemel kohtumise asukohariik ei määra kogu päevakorda, saab ta maailma liidritelt oma regiooni muredele rohkem ja põhjalikumat tähelepanu, kui see muidu võimalik oleks. Kummarduse teen kõigile diplomaatidele, kes on teinud pikalt tööd, et Eesti võimekust ja olulisust märgataks. Loodan väga, et poliitilisel tasemel suudetakse see eeltöö tulemuseni viia.

Teine suund, mis vajab me teravdatud tähelepanu, puudutab Euroopat.

Euroopa Liidu ühtsust rünnatakse järgmised neli aastat raevukalt nii seest kui väljast. Eesti huvides on, et Euroopa peaks vastu.

Kui Euroopa ühtsus peaks lagunema, lüüakse peagi hingekella ka meie regiooni riikidele. Putini Venemaa lähituleviku infosõda ja mõjutustegevus on suuresti suunatud sellele, et upitada maikuus valitavasse europarlamenti võimalikult palju oma kaastöölistest kabajantsikuid igast Euroopa nurgast ja igast poliitilise spektri servast. Siht on istutada piisavalt suur Euroopa ühtsuse ja ühisväärtuste vastane pomm otse parlamentaarse Euroopa südamesse.

Meilgi on olemas jõud, kes pakuvad tõrvikute ja trummipõrina saatel näiliselt lihtsaid lahendusi Euroopa probleemidele, juba kuuldud Euroopa Liidust väljaastumiseni välja. Me mäletame omast kogemusest valusalt täpselt, kuhu selline strateegia lõpuks välja juhatab. Meil ei ole valikut endasse sulguda. Meie geopoliitiline asend ei võimalda meile seda.

Kui piiririik Eesti Euroopast ja lääneliitlusest välja kiskuda, jääme me eikellegimaale. Samasse seisu, kust Eesti Vabariigi tollased juhid ja rahvas avastasid end olevat manööverdanud enne eelmist ilmasõda. Kui see Eesti Euroopast väljatirimine peaks õnnestuma, kas on siis alust loota, et tagajärg saab olema erinev kui eelmisel korral?

On veel üks teema, mida pean Reformierakonna poolt oluliseks alla joonida.

Kas me tajume oma hetkemuresid lahendades, kuidas saavad lähemate kümnendite jooksul ennustatavad globaalsed protsessid mõjutama siinset elu ja riikidevahelisi suhteid? Maailma teadlaste hulgas on üksmeel, et kliimamuutused saavad olema praeguse saastetempo jätkudes sel sajandil üks enim riikidele mõju avaldav protsess. Eesti on siiani üks Euroopa kõige saastavam riik. Meie vastus või vastamata jätmine saastamise vähendamisele hakkab ühel hetkel paratamatult mõjutama me suhteid riikidega, kes kliimamuutuste tõsidust mõistavad.

Kliimamuutused ja kliimaränne on üksnes globaalselt lahendatavad teemad ja otseselt seotud meie rahva julgeoleku ja heaoluga. Prognoosid ütlevad, et kliimamuutuste tõttu elamiskõlbmatuks muutuvatest piirkondadest läheb sajandi keskpaigaks liikvele mitte miljon või kaks, vaid üle 100 miljoni inimese. Nii peaks igaüks, kes muretseb rände mõjude pärast tegelikult keskenduma võitlusele kliimamuutustega. Eesti välispoliitika ja selle aruanne peaks tulevikus eraldi tähelepanu pöörama ka arengutele ja meie initsiatsiividele nendes valdkondades.