Pole oluline, mis erakonda see mees kuulus ning millist logo kandis riidest kott. Nähtu on ju valimiseelsele ajale tüüpiline. Mäletan, viimaste kohalike valimiste ajal seisis Solarise keskuse juures tülpinud näoga noormees, kes jagas rahvale ühe kandidaadi nimega pastakaid. Tema ei öelnud üldse midagi, lihtsalt surus inimestele tuimalt pastakaid pihku. Kuna ma elan Solarise lähedal, kogunes mul neid viimaks koju terve hunnik.

Ma pole kunagi taibanud, mis mõtet säärasel humanitaarabil on. Kõige enam meenutab see tuvide söötmist pargis. Tuleb vanaeideke, õngitseb koti põhjast saia ning kukub seda laiali pudistama. Tuvid lendavad kokku, nokivad. Viimaks saab sai otsa, vanaeit klopib palitu pealt maha viimasedki sinna pudenenud raasud ning lausub:

„Noh, kõik! Kõik! Otsa sai! Lennake nüüd laiali. Kõtt!”

Ja tuvid tõusevadki lendu, otsima järgmist vanamutti.

Kujutan ette, et kui Balti jaama kotijagajal kotid otsa lõppesid, võis temagi midagi sellist öelda. „Otsas! Rohkem kotte pole! Kõtt!”

Siiski on tuvitädil ning erakonna nänni laiali jaotaval poliitikul vahe sees. Vanaeit armastab linde, talle meeldib neile saia jagada. Poliitik jagab pastakaid, helkureid ja šokolaadi sellepärast, et nii on vaja. Lugesin Isamaa ridades kandideeriva sõbra Üllar Saaremäega tehtud intervjuud, kus Üllar kerge kohkumisega tunnistab, et ehkki talle on tänaval nänni jagamine alati nõme tundunud, ei jää temalgi nüüd vist muud üle, sest kastitäis tema nime kandvat nodi ootab laialijaotamist.

Küllap peituvad rahvale kribu-krabu jagamise juured ajaloos. Umbes samamoodi loopisid kuningad pööblile pidulike sündmuste puhul lossi rõdult peenraha.

Küllap peituvad rahvale kribu-krabu jagamise juured ajaloos. Umbes samamoodi loopisid kuningad pööblile pidulike sündmuste puhul lossi rõdult peenraha. Ja eks valimised ongi demokraatlikus riigis pidupäev, nii et valitsejate armulikkus on igati mõistetav. Keskajal oli kenaks tavaks ka see, et kuningas pesi eriti suurte pühade puhul paaril kerjusel jalgu. Mõtlemiskoht peaministrikandidaatidele!

Huvitav, kas keegi on kunagi kokku arvutanud, kui palju lisahääli valimisnänni jagamine annab? On sellel üldse mõtet? Kas tõesti leidub inimesi, kelle jaoks saab otsuse langetamisel määravaks tasuta riidest kott? Aga kui selliseid kotte jagavad kõik erakonnad? Kuidas siis oma poliitilistes eelistustes selgusele jõuda? Kõik kotid on ju ilusad ja tugevate sangadega.

Odavate kingituste jagamisest on saanud lihtsalt tühi rituaal, mis häirib sisimas mõlemat poolt ega oma mingit seost valimiste sisulise küljega. Valijad ei ole poliitikutele saadud kingituste eest küünevõrdki tänulikud, vaid mõtlevad põlglikult: „Ahhaa, need lollid on jälle oma nodiga platsis! Okei, võtame kõik vastu, mida võtta annab, aga ega te mu häält nagunii ei saa.” Pärast kodus on tore teistele oma saaki näidata ja üheskoos poliitikute üle naerda. See leevendab alandust, mis tekib mõttest, et sinu soosingut sooviti osta tikutopsi eest.