Nüüd, ligi poolteist sajandit hiljem, on tasakaalu mõiste poliitilisest mõtlemisest kadunud. Toimub Euroopa poliitiline ümberjaotus, Bismarcki mõttes destabiliseerimine. NATO läheneb Venemaa piiridele (viimati allkirjastati liitumisprotokoll Makedooniaga, Ukraina kirjutas liitumise oma konstitutsiooni). Ees terendab taas olukord, kus poliitiliste suurjõudude piirid puutuvad kokku, ilma et nende vahel oleks mingit puhvertsooni.

Eesti langetas 2003. aastal otsuse muutuda puhverriigist rinderiigiks, NATO eelpostiks. Soome, seni puhverriik par excellence, satub samasuguse valiku ette, Valgevene niisamuti. Teisalt kujuneb Kesk-Euroopas Ungari ümber uus puhverriikide tsoon...

Aga kui nüüd taas proovida mõtelda Bismarcki paradigmas? Kas Euroopa poliitilise tasakaalu tagab kindlamini puhverriikide olemasolu või suurjõudude ühispiir?