Väiksem tulumaks on muidugi kerge öelda ja populaarne. Piltlikult öeldes on elu ju ilusam, kui raha jääb rohkem kätte. Vahet pole, kust või mille arvelt. Tavaline vastureaktsioon maksudebati seiskamiseks on: „Milleks karistada edukamaid.”

Siin saaks muidugi võtta edukuse illusiooni kallal. Majandusprobleemide puudumine inimese üleskasvamisel annab ka paremad võimalused. Vaesus aga taastoodab iseennast ning isegi, kui kõik võimalused hästi õppida ja olla iseenda õnne sepp on võrdsed, siis vaesele on takistusi rohkem.

Üks noor ja särav astrofüüsik, kes suundus viis aastat tagasi õppima USA tipp-ülikoolidesse ütles, et Tartus oleks tal palju keerulisem olnud hakkama saada. Kuna ta on pärit vaesest perest, oleks Tartusse või Tallinna kolimine olnud probleem: poleks olnud raha elukoha ega toidu tarbeks. Õnneks Yale’i ja Harvardi stipendiumid aitasid.

Inimene võib tark ja andekas küll olla, kuid kui alustamiseks raha pole, ei saa ka nendest omadustest edu ehitada. Ehk siis küsimus pole kellegi edu karistamises. Õigel ajal ja õigete võimalustega võivad kõik olla edukad. Kõrgemate maksude vastu protsesteerivad siiski jõukad, mitte edukad.