Hinnasildiga valimislubaduste arvestuses on meie poliitmaastikul tänavu liidrikohal EKRE, näitab analüüs, mille rahandusministeerium eile avaldas. Lubadustega pole EKRE ja ta eelkäija Rahvaliit kitsid olnud ka varem, aga sotsiaaldemokraadid oskasid siis oma programmi panna neist veelgi rohkem lubadusi, mille mõju riigieelarvele on analüütikutel võimalik mõõta.

Rahandusministeeriumi analüüsi lugedes tulekski arvestada, et osal erakondadel on mõõdetavaid lubadusi rohkem, osal vähem. Näiteks lubaduste rohkusega EKRE esile ei tõuse – neid on tal ainult 196, millest ligi ühe kolmandiku maksumus on ka rahaliselt hinnatav. EKRE-ga samamoodi lubaduste kulukusega silma paistvate sotsiaaldemokraatide 457 lubadusest on rahaliselt hinnatava eelarvemõjuga ligi 40%. Seevastu Keskerakond (479 lubadust) ja eriti Reformierakond (414 lubadust) on eelistanud valdava osa lubadusi kirja panna nii üldsõnaliselt, et nende võimalikku eelarvemõju pole võimalik hinnata. Irooniline, kui mõelda, et valitsuse juhtimise ajal heideti Reformierakonnale ette liigset Exceli-lembust.

Erakondade valimisprogrammid on häbematult poolikud: lubaduste arv küünib sadadesse, aga katteallikaid nimetatakse vaid üks-kaks.

Kõiki lubadusi polegi võimalik ega vajalik arvudes kirja panna, aga üldiselt võiksid erakonnad püüelda sinnapoole, et mõõdetavate lubaduste protsent oleks suurem. Ja arvud – näiteks kui palju lubatakse pensioni tõsta – võiksid olla mitte lihtsalt ilusad ümmargused, vaid põhineda analüüsil. Selles mõttes on kõigil erakondadel tublisti arenemisruumi.

Muu hulgas tõendab seda programmides mainitud hinnatavate katteallikate arv: Keskerakonnal mitte ühtegi, Reformierakonnal, Isamaal ja Elurikkuse Erakonnal üks, EKRE-l, SDE-l, Eesti 200-l ja rohelistel kaks ning Vabaerakonnal seitse. Lubaduste arvuga võrreldes on seda häbematult vähe. Soovimatus katteallikatest rääkida näitab, et meie erakonnad pole küpsed lahendama küsimust, kuidas praegust heaoluriiki säilitada. Suur osa valimisprogramme koosneb heaoluriigi paksendamise lubadustest, aga nagu kirjutab tänases Eesti Päevalehes Tallinna ülikooli professor Anu Toots, ei leidu üheski neist vastust küsimusele, kuidas praegune turvavõrk pikemaks ajaks püsima jääks.