Keskaeg on üks selle sajandilõpu moeteemasid. Täpsemini, keskaja oodatav taastulemine, keskaja renessanss. Selles new-age ilikus ootuses tähendab keskaeg vastumürki kõigele halvale, mida kehastab meie sajand: hingetule tehnokraatiale, ratsionalismile, inimese üksildumisele ja võõrandumisele.

Keskaja-teema näikse populaarne olevat Eestiski. Läinud aastal ilmunud Georges Duby "Katedraalide aeg. Kunst ja ühiskond 980-1420" kadus müügilt enne, kui kõik huvilised jaolegi said. Võimalik, et mõnele agarale ostjale valmistas prantsuse ajaloolase teos ka pettumuse: Dubys pole grammigi romantilist nostalgiat tolle kadunud aja järele. Tatjana Hallapi heas tõlkes eesti lugeja ette jõudnud "Katedraalide aegZhon aga kahtlemata üks paremaid eesti keeles ilmunud ajalooraamatuid üldse. Ja tõepoolest, selle lugemine võiks kainestada neidki, kellel rüütli- või kloostriromantika meeled liiga üles on kütnud.

Eestis on moodsal keskaja-ihalusel teatavasti veel oma eriline münt. Nimelt tõi just too ajajärk, nagu nüüd väga rõhutada armastatakse, Eesti Euroopasse või Euroopa Eestisse. Noh, ja nüüd siis olemegi jälle sealmaal - liitumas Euroopaga, nii et tõepoolest, keskaeg oleks justkui, vähemalt siin Liivimaal, tagasi jõudmas. Ma ei tea, kas siis Mõõgavendade asemel oleks NATO ja paavsti legaatide ning piiskoppide asemel Euroopa Liit, või kuidas?

"Tasujast", "Mahtra sõjast" ja "Kalevipojast" jõudu ammutanud rahvuslik ajalooteadvus nägi "ristirüütlite" vallutust eranditult negatiivselt, esialgu kuue- siis juba seitsmesaja-aastase orjaöö pimeduse langemisena meie maa peale. XX sajandi lõpul paistavad asjad olevat muutunud. Pigem räägitakse Eesti integreerimisest Lääne-Euroopa kultuuriruumi, eestlaste kui mahajäänud barbarite tsiviliseerimisest jms. Ühesõnaga, märkamatult on üle võetud millalgi maani maha materdatud baltisaksa ajalookäsitlus.

Kujutada Mõõgavendade ristisõda Liivimaale kui kultuuri toomist barbaritele oleks vist siiski pisut ennatlik. Need Saksimaa löömamehed olid ka ise - kui seda sõna üldse kasutada - alles barbarid, kes juba legendiks kaugenenud Rooma keisririigi varemetel seda kadunud tsivilisatsiooni paremal juhul taastada ja matkida üritasid. Too kreeka-rooma Tsivilisatsioon (mille suhtes ehk on mõtet rääkida barbaritest) õnnestus eurooplastel - kõigil neil barbaritel, neil ja meil - ületada tegelikult alles XIX sajandil.

Niisiis toimus XIII sajandi Liivimaal pigem natuke mahajäänud barbarite alistamine natuke edenenumate poolt. Vaevalt ükski neist rüütlitest lugeda ja kirjutada oskas. Ja oli siis nende (üsnagi vastne) ristiusk, mille keskmes oli pühakureliikviate - vanade kontide - kummardamine, nii väga palju parem liivimaalaste "ebausust"? Selle maa rahva tõelisest evangeliseerimisest saab rääkida hoopis hiljem - isegi veel mitte reformatsioonist, vaid ehk alles vennastekogudustest alates (ja siiski vist jäi see töö pooleli).

Mis puutub aga Läänemere idakalda integreerimisse Lääne-Euroopa kultuuriruumi, siis selles osas olid Liivimaa ristisõda õnnistanud paavsti Innocentius III kavatsused ilmselt tõesti kaugeleulatuvad - sõna otseses mõttes. Püha Tooli ei huvitanud mitte niivõrd see käputäis pööramata paganaid siin soode ja metsade põhjas, kuivõrd hoopis suurem avantüür, millest XII/XIII sajandil veel täie tõsidusega unistati - kogu kristliku maailma koondamine ühe valitsuse alla. Ühesõnaga, Venemaa. (Nojah, Venemaad siis veel ei olnud, aga see, mis seal oli).

Gregorius IX läkitas aastal 1230 Liivimaale oma legaadi, Alna tsistertslasest munga Balduini eesmärgiga rajada siin otse Roomale alluv kirikuriik - platsdarmiks tulevasele idamisjonile. Kuid nagu me teame - mõõgavennad, kellele see püha plaan mokkamööda polnud, lõid paavsti mehed Tallinnas mättasse - osa neist väidetavalt otse kiriku altari ees. Niipalju siis nende usust ja misjonitööst.

Kuna Venemaa-plaan nurjus, õieti sumbus, siis kaotasid Euroopa suurvõimud (nii paavst kui keiser) selle kauge kolka vastu huvi. Keskaja kristlik tsivilisatsioon jõudis Liivimaale vaid kauge kajana. Mõõgavendade järeltulijad hakkasid Euroopa kultuuris kaasa rääkima alles siis, kui üks teine vägev valitseja - Vene Peeter - arvas heaks siia lähedale oma pealinna rajada ning baltisakslased Vene alamatena Peterburi hoovkonnas endale soodsa kasvupinnase leidsid... Kuid siis oli keskaeg juba ammu möödas.

Kas XXI sajandi künnisel passib rääkida mingist keskaja väärtuste taastulemisest, see on muidugi maitse s.o. tõlgendamise küsimus. Soovi korral võib ju paralleele tõmmata, ja isegi õige mitmeid. Liivimaa taasintegreerimisest Euroopasse ma juba rääkisin. Nagu siis, nii on ka nüüd selle taga unistus valitseda Venemaa üle. Karta on, et Vene unistuste nurjumisega vaibub ka nüüd Lääne ind Eesti-Läti vastu...

Keskaeg - nagu te Georges Duby raamatust lugeda võite - polnud niivõrd vaikse kloostrivagaduse kuivõrd lärmakate rüütlite aeg. Tänapäeval öeldakse "rüütel" daamidega galantselt käituva härrasmehe kohta. Kuid tasub meeles pidada, et galanterii ja daamide ümmardamine muutus rüütliseisuse peatunnuseks alles siis, kui see seisus alla käis ning sõjatehnika arenguga oma ameti ja mõtte kaotas. Keskaegne rüütel oli kõigepealt tugeva käsivarrega noor löömamees, kes daamidele liialt aega ei raisanud ja raamatutarkusele üldse mitte. Tänapäeva Eesti mõistes - kui hobune asendada kiire ja võimsa autoga - kandiline.

Mis aga oleks XX sajandi vaste keskaja katedraalile? Mõtlen, et selleks võiksid olla kosmoseprogrammid. Needki koondavad kõige rikkamate inimkogukondade jõupingutused ühe kõrgelt sümboolse avantüüri teenistusse. Ka katedraal oli omamoodi "kosmoseuurimine", inimese ja kosmose lepitamise katse. Selle võlv oli taevas, selle ehitajad lähtusid pythagoraslikest matemaatilistest spekulatsioonidest, numbrite harmooniast... Nende ammuste inimeste katse tähtedeni tõusta oli korraga ülev ja armetu. Samuti kui meie oma.