Saigonist 500 km põhja suunas Nha Trangi linnas ootas meid kohaliku sukeldumisklubi esindaja. Veel tuli läbida 150 km bussiga ja 15 minutit paadiga, et näha üht Vietnami väikesaart, kuhu ei ole varem astunud ilmselt ühegi eestlase jalg. Whale Islandi (Vaala saare) puhul on tegu täieliku paradiisiga. Eesti saartest võib seda võrrelda Mohniga – puutumatu loodus, ei ühtki elanikku, väljaarvatud külalislahke personal. Elasime bungalodes lumivalge liiva ja sinetava veega rannaribal, kus on kohti umbes 60 turistile. Oktoobrikuu esimesel poolel olime saarel ainsad hingelised.

Vee-elu nautisime viiel päeval, tehes kaks sukeldumist päevas – seinal, koobastes, ripphoovusega, lihtsalt hoovusega, vähestel, kuid uskumatutel koralliväljadel. Meid paelus kõik see, mida saavad näha vaid sukeldujate silmad. Meil õnnestus tutvust teha meile tundmatute vee-elanikega Nudibranchidega, kelle vaste eesti keeles peaks olema kas kojata tigu, nälkjas või midagi sellesarnast. Esmapilgul on neid raske silmata, nad on üsna tillukesed, kuid kui keegi sinu silmaringi laiendab ja neile tähelepanu juhib, siis avastad üsna peagi ennast neid otsimas, nende tegevust, elu ja kordumatust jälgimas.

Vietnamlase kaks kodu – palmilehtedest hütt ja paat

Matkaks Mekongi jõe deltasse, mis on maailmas suuruselt teine, ostsime teejuhi kohalikust Vietnami reisibüroost. Kolmepäevane paadisõit piki jõgesid, läbi Mekongi delta südame, kohalike kalurikülade, turgude ja perefarmide andis pildi kohalike elust. Lausa vette, üksteise otsa, alla ja vahele ehitatud teivastel palmilehtedest hütid – see on vietnamlase kodu. Teiseks koduks on tal paat, olgu see siis suur või väike, mootori või aerudega, vahet ei ole, aga deltas liikumiseks ainuvõimalik vahend, sest kõikjal, kuhu vaatad, on vesi ja vesi ja vesi. Saime näha tõelist vietnami pereelu, süües nendega ühes lauas ning magades ühes magamistoas. Vietnamlased on siirad ja õnnelikud. Tavapäratu rahulolu kiirgab igast nende liigutusest, lapsemeelsest olekust, lakkamatust naeratusest ning ülimast sõbralikkusest ja abivalmidusest.

Kambodžalaste pilgus peegeldub tragöödia

Pärast delta puuhüttide ja palmilehtedest ehitiste vahelt naasmist oli päris tervistav Phnom Penhis vaadata kaarduvate katuste, rõdude ja rohkete nikerdustega kuningapaleed ja kapitalismi Kambodža moodi. Kuskil aga, vist inimeste kiires ja närvilises pilgus on see, mis tuletab meelde, et alles hiljuti on selles riigis olnud õud ja hirm. Alles 1998. aastal lõppes kodusõda kurikuulsate punaste khmeeridega, millele eelnes 30 aastat sõdasid ja Pol Poti režiimi. Mõistusevastasena tundub, et aastail 1975 – 1979 tapeti ühes riigis 80% haridustöötajatest, suleti koolid ning hävitati kogu haridussüsteem.

15 km kaugusel pealinnast on turistidele avatud punaste khmeeride tapatalgupaik nimega Killing Fields of Choeung EK. Kolme aasta jooksul tapeti selles piirkonnas üle 17 000 mehe, naise ja lapse. Aastaks 1996 oli punaste khmeeride käe läbi hukkunud üle 2 miljoni süütu kambodžalase. Hukatute kolpadest on tehtud avalik näitus. Masendav teadmine ja vaatepilt.

Kaheksas maailmaime – Angkori templid

Mööda Tonl Sapi, Kambodža suurimat järve pääseb linna nimega Seam Reapi ehk siis lähemale Kambodža suurimale vaatamisväärsusele – Angkori templitele.

Kaheksandaks maailmaimeks nimetatud Angkori poole suundusime motorikšadega, et näha Baksei Chamrong’ mäetemplist kaunist päikeseloojangut. Sadakonnale meetrile mäkketõusule järgnesid hirmjärsud iidse templi trepid, mille laele oli kogunenud kümneid turiste. Avanev vaade on tõesti suursugune!

Angkor Thom’i lõunaväravas, kahel pool sissepääsu, võtavad turiste aupaklikult vastu 52 kivist giganti. Angkor Thom on suur muistne pealinn. Väidetavalt ehitas seda miljon töölist 37 aastat! Tänapäevani on säilinud linna ümbritsev 2 x 2 km vallikraav ja mitmed suursugused templivaremed.

Ta Prohmi templi pühendas kuningas Jayavarman VII oma emale. See on üks neist templitest, mis avastati dĻunglist alles hiljaaegu. Ainus nähtud templitest, mille lummusele ja jõule ei ole inimkäsi ligi lubatud ehk kõik on säilinud nagu iidsetel aegadel ja loodus on ajaga lisanud väärikust ja jõudu. Imetlusväärne on näha, kuidas kolmesaja-aastased hiiglasuured draakonipuud on kasvanud läbi templimüüride, jämedad puujuured vonklevad müüridel, nende vahel ja all justkui hiiglaslikud maod.

Tavapäraselt lõpetatakse templituur taas Angkor Wati templis, mille silueti taustal on nähtavasti klõpsitud miljoneid fotosid. Angkor Wati isikupärane kolme torniga siluett on kujutatud ka Kambodža lipul – märk sellest, kui uhked on kambodžalased muistse Khmeri impeeriumi üle.