Nende usuvennad Egiptuses olla pakendilt leidnud koguni Taaveti tähe. Kirjatäht on Lähis-Idas teadagi püha. Kui aga sellele lisandub piktogramm, kõlbab see juba asitõendiks. Ning nagu sellest veel ei piisaks Procter & Gambleri ärihuvide torpedeerimiseks Vahemere idakaldal, astuvad juutide liitlased ameeriklased kogu oma armeega Iraagis kolinal ämbrisse.

Tulemus? Mullad on mošeedes needuse alla pannud kõik Ameerika põhilised kaubamärgid: McDonald’si, Burger Kingi, Coca-Cola, Pepsi, Johnson & Johnsoni, Arieli. Selle tulemus? Nende läbimüük on Lähis-Idas langenud keskmiselt 25–30 protsenti.

Meil Eestis Arieli äraneedmiseks nii dramaatilisi põhjusi pole. Ent kui mõni noor mees veel jalad ees Iraagist koju tuleb, võiks teema üles võtta küll. Seni aga keskendugem korraks Arieli senisele meediakuvandile Eestis. Juba mitu kuud ketrab teles uue pulbribrändi Ariel Exceli reklaamklipp. Anything you can do, I can do better! lõõritavad hääled vastastikku kaadri taga. Pildil aga seisab laua taga mudelperekond ja määrib üksteise võidu valget kangast, et testida uue pulbri imeväge. Põnevaks läheb asi siis, kui märkame, millega naised, mehed ja väikesed poisid-tüdrukud reklaamiloojate arvates riideid määrivad. Meestel on selleks muidugi pliiats rinnataskus. Naistel midagi nii vaimset käepärast pole – neid võib ära tunda punaste huulepulgatriipude järgi.

Väikesi poisse iseloomustab jalkasaapa alla kogutud pori ja pisitüdrukuid suust tilkunud jäätiselärakas. Loomulikult saab uus Ariel kõigist neist väljakutseist jagu ja muudab valge veel valgemaks, kui kasutada tema konkurendi loosungit.

Feministlik analüüsija ei saa aga torkamata jätta tõsiasja, et selles klipis on pliiats ja saabas meeste käes, kuna mõlemas vanuses naised on esitatud passiivselt naudisklevate tarbijate ja enesemukkijatena. Et olla oma jäätisest ja pumatist nõretava suuga ehteks iga maadevallutaja haaremile. See meesšovinistlikult hierarhiline suhe võiks kaunistada paljutki praeguses maailmas toimuvat.

Olulisem on aga märgata, et absoluutse valge taotlemine on saanud omaette kultuseks, mille kõnefiguurid meenutavad omaaegseid rassipuhastamisprogramme. Mikrobioloogid on juba tõestanud, et “kõikide bakterite lõplik tapmine” ja elukeskkonna totaalne steriliseerimine ei saa kuidagi kasuks tulla ka absoluutselt valgetele meestele endile, ammugi siis nende akuraatselt kahvanäolistele lastele, kes ei suuda nööril rippuvat voodilina enam eristada ümbritsevast lumehangest. Kuid valdav reklaamiretoorika taob ikka ülemaailmse puhastuse alasile. Tulemus? Koos voodipesu, pidžaama ja unejuttudega saame oma lastetoast kaasa unistuse valgest maailmast.