Kirjastamine on sport, märkis Arkaadia aastalõpu gallupile vastates Kärt Hellerma. Ja tõsi ta on. Kõik möödunud aastal ilmunud teosed on Rahvusraamatukogu koduleheküljel ka kenasti üleval. Vähemalt need, mille sundeksemplarid olid kohale saabunud.

Pilt muide on päris õpetlik. Kümme uut raamatut Barbara Cartlandilt. Kaheksa Nora Robertsilt. Seitse raamatut Darja Dontsovalt. Kuus Tatajana Ustinovalt ja Ingvar Luhaäärelt. Viis Erik Tohvrilt. Mart Laarilt – hämmastav, hämmastav, samuti viis. Viimased küll, hm, veidi teistsuguselt spordialalt.

Kuid paadunud raamatusõbra jaoks pole kunagi tähtis kogus. Tähtis on sisu. Arkaadia aastalõpugallup püüdis välja selgitada parimad. Arvamust küsisime inimestelt, kes erinevatel aegadel on Arkaadiasse kirjutanud:

1. Millist möödunud aastal ilmunud aime, teatme- või mälestusteraamatut peate oluliseks?

2. Millist möödunud aastal ilmunud ilukirjanduslikku tõlketeost peate oluliseks?

3. Milline möödunud aastal ilmunud eesti kirjaniku teos väärib esiletõstmist?

Jan Kaus,

Eesti Kirjanike Liidu esimees

1. Aasta hitt oli Max Jakobsoni “XX sajandi lõpparve”. Biograafiatest tõstaksin esile Anne Lange Ants Orase raamatut ning Montefiore “Stalinit”, mida oli õpetlik võrrelda näiteks Edvard Radzinski samanimelise teosega. Teiseks võrdluspaariks oli Oliver Hirschbiegeli film “Allakäik” (Der Untergang) ja mullu eesti keeles ilmunud Albert Speeri mälestused – näiteks stseen aprillikuisest punkrist: jutuajamine voodis lamava Magda Goebbelsiga toimub filmis nelja silma all, kuigi raamatus seletab Speer, kuidas valvas Joseph neid hetkeksi üksi ei jätnud. Speeri mälestused kriipisid – aususe luhtunud otsing. Filosoofiast kahtlemata Foucault (“Diskursuse kord”, “Teadmiste arheoloogia”) ja Jung, eesotsas muidugi “Psühholoogiliste tüüpidega”, kuid mu lemmikuks on Michel de Certeau “Igapäevased praktikad” (I osa).

Tervitagem ka eesti kunsti ajaloo teist köidet. Kjell Espmargi apoloogia “Nobeli kirjandusauhind” on õpetlik lugemine.

2. Siin on raske kaasa rääkida, kuna ameti tõttu on just see osakond kõige enam kannatanud – lugemata on näiteks Banville, DeLillo, Gelassimov, Nadolny ja Philip Rothi “Operatsioon Shylock”.

Soome-friigina tegi rõõmu Hotakaineni “Kaitsekraavi tee” ilmumine. Suurimaks elamuseks oli Leonid Tsõpkini “Suvi Baden-Badenis”, mis mitmel vanemal kolleegil ammu vene keeli loetud. Haaravalt, ühtaegu õrnalt ja jõuliselt talletatud! Inglise keelest tõlgitutest ei ole 2004 ilmunud Jonathan Franzeni “Paranduste” kõrvale hetkel suurt midagi panna – ehk vaid David Lodge’i “Ühest kohast teise”. Zadie Smith võinuks poole lühem olla, olnuks briljantne!

3. Nagu viimastel aastatel ikka – kodumaises kirjanduses ruulib luule. Tugevad kogud Karevalt, Ehinilt, Roostelt, Priimäelt, Pargilt. Lugesin eile vahetult enne aasta lõppu ilmunud Elo Viidingu “Selget jälge” – filigraanne, kohati leebuv, nukkergi, kuid ikka ja jälle valvel, pinges, terav, vastutav sõna- ja mõttekasutus. Hakkan just lugema Runneli kogu “Sinamu”, mille kohta kuulukse samuti kiidusõnu.

Proosa vallas olen mujal maininud Muti “Kõrtsikammijat”. Meelis Friedenthali “Kuldne aeg” väärib samuti tutvumist. Hetkel viibin Enn Nõu mahukas romaanis “Mõtusekuke viimne kogupauk”, mis kohati haarab võimsalt aega ja ruumi, kuid siis jälle valgub sellesama aegruumi nurkadesse seisma, aga praegu veel vara järeldusi teha. Nii palju veel, et Alveri preemia läks õigesse kohta ning loodetavasti ei löö Värske Rõhu edu tegijail kupleid huugama.

Berk Vaher, kirjanike liidu Tartu osakonna esimees

1. Janek Kraavi “Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur” on üks väga vajalik raamat ja teeb rõõmu, et selle vajalikkust ka nii laialdaselt ära tunti. Pahatihti põlastatakse (või ka ülistatakse) postmodernismi, püüdmata seda süvitsi mõista. Aga tahan lisaks ära mainida ka Aare Pilve koostatud Kõivu-kogumikku ning aasta lõpul Tartu ülikooli kirjastuselt ilmunud viis ühiskonnateaduslikku raamatut (Beck, de Certeau, van Dijk, Eco, Foucault). Kalle Lasna “Kultuuritõkestus” võiks põhjustada ka Eestis märksa elavama avaliku diskussiooni kui seni on jõudnud põhjustada.

2. Milorad Pavici “Kasaari sõnastikku” olen kaua eesti keelde igatsenud, ehk küll ta juba inglise keeles loetud. Sellist mastaapsust nii teemades, kujundeis kui vaimsuses kohtab eesti autorite seas püsivamalt ehk vaid Baturinil. Lisaks rõõmustan eksootikauurijana selle üle, et mitmed selle ainevalla baastekstid on eesti keelde jõudnud (Marco Polo reisikirjad; Paul Gauguini “Noa Noa”). Ning Boriss Akunini Fandorini-lugusid neelan suure põnevusega ka ikka eesti keeles.

3. Aasta hakul ilmunud Ki wa “Roboti tee on nihe. Salatühik” jäi aasta jooksul ületamatuks – julgelt äärmuslik omakeelsus ja -meelsus. Septembri Vikerkaares kirjutasin sellest pikemalt. Ent teiselt poolt on teretulnud ka uute lobedate juturaamatute lisandumine Sass Hennolt, Olavi Ruitlaselt, Armin Kõomäelt ja teistelt – ehk viivad eesti kirjandust nendeni, kes sellest muidu ei huvitu. Luulest jäi märgilisena mällu Kristiina Ehini “Kaitseala” – raamat leitud, kaotatud ja luules taaselustatud “oma saarest”; põnev oleks seda lugeda vaheldumisi Gauguini “Noa-Noaga”.

Märt Väljataga, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja

1. Mälestusraamatutest vääriks tähelepanu Vagabundi “Luukambri” sari, milles varem ilmunud ·ostakovit‰i-Volkovi ja Primo Levi raamatud täienesid 2005. aastal Curzio Malaparte ja Roman Fristeri memuaarteostega. Väljaspool “Luukambri” sarja ilmus veel Max Jakobsoni ”XX sajandi lõpparve”.

2. Ilmus mitmeid häid tänapäeva romaane: John Banville’i ”Puutumatu”, Don DeLillo ”Valge müra”, Philip Rothi ”Operatsioon Shylock”, Michel Houellebecqi ”Võitlusvälja laienemine””, Sten Nadolny ”Aegluse avastamine”, Alan Hollinghursti ”Iluliin” jne. Eesti kirjanikel on, millest eeskuju võtta.

3. Mitte ükski. Sest juba ei tea mitmendat aastat toitub kirjanduspilt esmajoones vanast rasvast: Jaan Krossi, Paul-Eerik Rummo, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Jaak Jõerüüdi, Arvo Valtoni koondraamatud. Olulised on ka Kareva, Moguci ja Priimäe luulekogud, millest viimased kaks on ju samuti juba ajaloolise hõnguga. Uue proosaga on lood nigelamad: Henno, Mart Kangur jt, Kivirähk, Käsper, Kõomägi, Mutt, Nõu, Ruitlane – neist söandaks esile tõsta vaid Kivirähki ja Käsperit.

Vaapo Vaher, kriitik

1. Keski kurat ei jõua muidugi ilmunud sigrimigris orienteeruda, minagi hõikan oma eelistatud aimed-teatmed igaüks ise servast. Kõigepealt: Anne Lange “Ants Oras”. Iga asjalik monograafia eesti kirjanikust on väärtus. Tiit Lääne “Magnetkäega mees”, osavalt tabatud kuldne hetk eesti jalgpalli-ajaloost. Albert Speer “Mälestused”, autentne tõend, kuis kunsti- ja võimuiha paaritudes ühiskonnaohtlikuks saavad. Carl Gustav Jung “Psühholoogilised tüübid”. Lõpuks ometi eesti keeles. Ja ilmtingimata — Vaino Vahing “Vaimuhaiguse müüt”, kõik Vainoga seotu on minu jaoks põnev. Siinse punkti alla peaks käima ka Mihhail Lotmani “Pistriku talvekarje”. Miks ei ole vahendamist leidnud tema teised venekeelsed tekstid?

2. Ma ei ole jäägitu Faulkneri fänn, aga nüüdne “Sartorise” ilmumine kandis sõõrmetesse taas vana hea jänkiklassika hõngu. Lugege üksnes romaani alguslauset ja tajute, kuis tuleb raamatut alustada. Zadie Smithi “Valged hambad” köitis mind paariks pikaks ööks jäägitult enda külge ja veenis, et ka tänapäeval on võimalik kirjutada hõrgult. Teadagi pani mus rõõmsalt mahlad jooksma terve hulga vene kirjanduse meie keelde ulatumine. Rõõmustasid sealse postmodernismi ühe talateose, Saša Sokolovi “Lollide kooli” veidi hilinenud tulek ja Viktor Jerofejevi ekshibitsionistlik “Hea Stalin”. Ja perifeersevõitu Kostja Vaginovi ning Ljonka Tsõpkini tõlgitud tekstid.

3. Andrus Kivirähk “Jutud”. Huvitav vaheraamat, mis ei reeda, kuhu poole Andrus nihkuma asub. Muti naasmine belletristikasse. Õnnepalu, Rauna, Traadi luule. Üldiselt on aga eesti kirjandus endiselt pihustunud, ent ikka püsib mus lapsik usk, et tuleb kord messias, kelles kõik praegused pisipüüdlused üheks võimsaks andeks koonduvad.

Kärt Hellerma, kirjanik ja kriitik

1. Siinsele kirjandusinimesele võiks olla oluline Anne Lange kirjutatud Ants Orase biograafia. Minu huvidega haakus hästi Johannes Paulus II “Mälu ja identiteet”. Jõuluajal lugesin mõnuga ka “Everesti päevikut” eesti mägironijate katsumustest (kunagi loetud “Lumetiiger”, “Annapurna” ja “Hõredasse õhku” olid siiski palju emotsionaalsemad). Nii et kaunis kirju lugemisbukett.

Kõige tähtsamaks pean seda, et Carl Gustav Jung nüüd nii mitme teosega eesti keelde jõudis. Loen praegu “Inimest ja tema sümboleid”. (Sobib lugemiseks öösiti, kui on vaikne.) Möödunud aastal ilmus Jungil üks autobiograafiline raamat, ka huvitav.

2. Tõlkekirjandusest tõstaksin esile klassikuid Agnoni, Camus’d ja Marquezi, kirjanikke, kellest võib ikka ja jälle kõnelda. Uus Jong ei meeldinud, paraku.

3. Eesti kirjanduses oli pigem luule kui proosa aasta. Kas korralikke romaane üldse ilmuski? Esile kerkivad Doris Kareva ja Tõnu Õnnepalu luulekogud. Jaan Kaplinski uusi raamatuid pole ma veel lugenud, aga kavatsen seda teha, sest tema kirjutatu pakub alati huvi. Lugemata on ka Fred Jüssi “Maailma mõte”(kuigi seal on vist enne ajakirjanduses avaldatud tekstid). Muide, üks kultuuriliselt oluline raamat on TMK intervjuuraamat “Vastab…”

Aino Pervik, kirjanik

1. Raamatud, millest ja mille juures ma möödunud aastal kõige rohkem mõelnud olen, on Traudl Junge mälestused Hitlerist “Kuni viimse tunnini” koos filmiga “Allakäik” ja Simon Sebag Montefiore “Stalin”. Lisan siia veel Berndt von Stadeni “Lõpu ja alguse”.

Kaks haiget inimest hakkasid jumalateks, ja tegutsesidki hea ja kurja vallas täpselt oma jumalikku äranägemist mööda, ja nende tegutsemist saatis hõiskav halleluuja. Isegi kui mõni aru sai, et midagi on valesti. Sellel taustal on inimkonna asjade peale paha mõelda: kui inimhulgad tõega soovivad joobuda jumaldamisest ja värisemisest ja väärmõtlejate (isiklike vaenlaste) kohal julmalt karistava käe nägemisest.

Berndt von Stadeni mälestused pakkusid mõnda sissevaadet. 1939. aasta Abschiedi käigus lahkus Eestist ka üks mu kooliõde koos oma vanematega. Nad ei tahtnud minna. Ei aidanud seegi, et vanemad veel viimasel hetkel eestistasid perekonnanime. Kirjad, mis nad hiljem Litzmannstadist (Lviv-Lvov) saatsid, lõppesid lausega “Heil Hitler!”. Ka kooliõe kirjad minule. Me olime siis mina seitse ja tema kaheksa aastat vana.

2. Märgiksin ära Zadie Smithi “Valged hambad” (Varraku väga hea sari “Moodne aeg”). Tõeliselt masendavate teemade käsitlemiseks on valitud hooletult lustakas stiil, nii et kokkuvõttes jääb kogu raamatust mingi elujulguse või lausa isegi elujõulisuse tunne.

3. Jäi meelde Meelis Friedenthali “Kuldne aeg”. Ma ei ole nii väga ulmelugeja, kuid selles raamatus jättis mulje ulmekujundite kasutus mõeldava tuleviku kujutamisel. Kui esivanemate traditsioonidest tehakse kivinenud ideoloogia ja samal ajal muutub kogu maailm teaduse ja tehnika süvenemise käigus kontrollimatult millekski hoopis muuks.

Lastekirjanduses ilmus mõndagi huvitavat. Siinkohal meenutan mõnuga Ilmar Trulli “Iseloomuga looma”, kus nii värsid kui pildid ikka tõega head.

Aare Pilv, luuletaja

1. Olulist ja huvipakkuvat on omajagu, üht või paari ei oska eelistada: Varraku valge ajaloosari (eriti Elias), Valguse valge riikide ajalugude sari, hulk filosoofia- ja teooriaraamatuid (Bourdieu, van Dyck, Eco, mitu Foucault’d, James, mitu Jungi, Quine, Wittgenstein) – paljusid pole veel lugeda jõudnudki. Eesti enda kirjutajatelt Anne Lange Orase-monograafia ja Janek Kraavi postmodernismiõpik. Ja väga oluline on ju “Suur maailma atlas”.

2. “Muinasaja kirjanduse antoloogia”. Tõlkekirjandust olen lugenud väga juhuslikult, aga kindlasti oluline asi on Rilke “Duino eleegiate” tõlge Mati Sirklilt.

3. Kui peaks valima ühe, siis vist Kaplinski “Sõnad sõnatusse”. Teine suur isiklik sümpaatia on Alveri-auhinna saanud Kangur-Rand-Ravi. Suurematest kogumikest on olulised Alveri, Krossi ja Rummo kogutud ning Õnnepalu valitud luule. Kõivu “Päev”, mille tiitlil küll 2004, aga ilmus päevavalgele tegelikult möödunud aasta algul (ja kuigi olen asjaga ise seotud, ei tihka ütlemata jätta, et Kõivu “Luhta-minek” on väga huvitav raamat).

Kaarel Tarand, kultuurilehe Sirp peatoimetaja

1. Max Jakobsoni “XX sajandi lõpparve” – kui eestlased lähema inimpõlve jooksul suudaksid midagi samalaadset kirjutada, võiksime end täie uhkusega riigirahvaks pidada. Ja iga riigimees, kes maailma mõtestamiseks kavatseb sule haarata, peaks endalt enne tööle-asumist küsima, kas on suuteline ligilähedaseltki Jakobsoni seatud latini küündima.

2. Jään vastuse võlgu, ei leidnud ühtki monumenti.

3. Doris Kareva “Aja kuju”.

Aga tegelikult pean ma aasta kõige olulisemaks raamatuks Entsüklopeediakirjastuse “Maailma atlast”. Seda saab kõige rohkem ja kõige kauem lugeda ja seda peakski igaüks tegema – kas või selleks, et aru saada, kus ikkagi teistes raamatutes toimuv tegevus täpselt aset leiab.

Sirje Olesk, kirjandusteadlane

1. Mitteilukirjanduslikest teostest peaksin möödunud aastal ilmunust oluliseks Max Jakobsoni raamatut “XX sajandi lõpparve” ja kirjandusuurimustest Anne Lange mono-graafiat “Ants Oras”.

2. Tõlketeostest nimetan kahte romaani: John Banville “Puutumatu” ja Martha Cooley “Arhivaar”.

3. Eesti ilukirjandusest tõstan esile Paul-Eerik Rummo “Kogutud luulet” ja Andrus Kivirähki “Jutte”.

Valle-Sten Maiste, esseistikatoimetaja, Sirp

1. Hea meel on kõigi humanitaarteaduste sarjade üle. Quine’i “Sõna ja objekt”, Eliase “Tsiviliseerumisprotsess” ja Certeau “Iga-päevased praktikad” olid sellest, mida olen lugeda jõudnud, vast kõige illumineerivamad. Ka Jakobsoni “XX sajandi lõpparve” ning Toivaneni “Jalutuskäigud Euroopas” olid väga õpetlikud; neist viimane ka väga mõnusalt loetav raamat. Ei saa jätta märkimata eelmise aasta lõpust Wilde’i esseid, mida erinevatel põhjustel korduvalt üle loen.

Siia lahtrisse jääb aga ka üks väga valus kaotus Haljand Udami näol.

2. Loetust eriti Houellebecq, Pelevin, Philip Roth. Lahe oli ka jätkuvalt Lodge. Lugemist ootavad De Lillo ja “Muinasaja kirjanduse antoloogia”.

3. Kui Madis Kõiv on siin lahtris, siis kindlasti “Luhta-minek”. Ka Ehlvest ja Moguci kuuluvad kindlasti mu lemmikute hulka. Aga aastaülevaated aitavad siit kindlasti rohkem välja setitada.

Krista Kumberg, bibliograaf ja lastekirjanduse kriitik

1. Tegi rõõmu “Kunstniku raamat”. Raamatuid teatrikunstist. Nüüd on lõpuks olemas priske kaantevahetäis pilte ja vestlusi tegijatega. Teatrisõbrale paras maiuspala.

Sümpatiseerib möödunu kajastamine kaunilt kujundatud raamatutes. Mark Sinisoo “Eestiaegsed asjad” – tõepoolest on vaja sõnas ja pildis üle seletada seda, mis mõne aastakümne eest loomulik oli! Esteetilist naudingut ja pilguheitu minevikku võimaldavad “Eesti taluhäärberid”, “Tartu vanadel fotodel”, “Nõmme vanadel fotodel”.

“Regivärsist netinaljadeni” on vahva raamat. Hästi oluline mu meelest – annab teada, et seesama lori, mida me iga päev ajame, on ka tegelikult “folk lori” ehk osake folkloorist. Oleme kõik folkloorikandjad! Ja miks mitte teada saada, mis lori vanasti aeti!

2. No võta sa kinni, mis just kõige olulisem on! Minu mätta otsast on oluline, et laia ilma muinaslood meieni jõuavad. Just suurematele mõeldud variandid. Sestap nimetan Madame d’Aulnoy “Valget kassikest”. Tõnu Õnnepalu tõlge lisab lugemismõnu veelgi! Siia ritta kuuluksid ka kirjastuse Fantaasia üllitatud iiri rahvajutud. Nelja-viie õhukese asemel võinuks ka üks paksem, “süsteemsem”, teaberikkam olla! Aga mis sellest rääkida, hea, et niigi...

Ja muidugi hea fantaasiakirjandus – Philip Pullmani “Vaigust kiiker”, mis lõpetas triloogia “Tema tumedad ained”; Lian Hearni “Rohuvoodi asemeks”.

Tõsisemast – Marquez, “Patriarhi sügis”.

3. Eristus, puudutas, raputas Sass Henno “Mina olin siin”. Karm lugu siitsamast meie hästi sisse tallutud elamiseraja kõrvalt. Mis tavakodanik sellest teab?! Pelgab ja põlgab. Autor mu meelest ei eputa. Talle läheb korda see ja need, millest kirjutab. Samal ajal ilmus umbes sama karm ja hell lugu Diana Leesalult, “2 grammi hämaruseni”, mis jutustab, kuidas vahel võib minna, ilma et keegi tegelikult süüdi oleks. No ja laste poole pealt on Kati Murutari “Gripp” sama hingelõikav lugu. Karmidel teemadel aga pööraselt naljakas lugu Ruitlaselt – “Kroonu”. Et vene kroonust ka nii võib kirjutada! Absurd ja üle vindi keeramine. Autor kirjeldab sooja kaastundega tava-venelase tavaelu väljaspool kroonut. Hele raamat!

Andres Langemets, kriitik

1. Ilukirjandust loen tänapäeval üldse erakordselt pisteliselt, romaane üldse mitte. Seepärast ei saa ma vastata muule, kui esimesele küsimuspunktile.

Tõstaksin aime-, filosoofia- ja mälestusraamatutest esile Max Jakobsoni väga olulise raamatu tõlke, Entsüklopeediakirjastuse “Valge raamatu” okupatsioonikaotustest ja mõne olulisema filosoofiaraamatu (Foucault’ “Seksuaalsuse ajaloo”, Jungi “Psühholoogilised tüübid”, Quine’i ja Wittgensteini teosed).

Ilvi Liive, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juhataja

1. Jätan vastamata.

2. Teine, tõlketeos – pean oluliseks iiri luule kogumiku ilmumist eesti keeles – “Rogha Danta. Seitse iiri luuletari”. Luuletarid on Mary O’Malley, Medbh McGuckian, Paula Meehan, Eavan Boland, Vona Groarke, Nuala Ni Dhomhnaill ja Eiléan Ni Chuilleanįin. Võimsad tekstid suurepärases Doris Kareva tõlkes.

3. Möödunud aastal ilmunud eesti kirjandusest pean oluliseks proosaraamatu “Jaak Rand ja teisi jutte” ilmumist (autorid Mart Kangur, Ivar Ravi, Jaak Rand). Luulest tundub oluline Doris Kareva “Aja kuju”.

Tarmo Teder, kirjanik

1. Aimeleksikon “100 filosoofi”, autorit ei mäleta.

2. Philip Roth, “Operatsioon Shylock”.

3. Jaan Kruusvall, “Sinetavad kaugused”.

Jürgen Rooste, luuletaja:

1. Väärt aimekirjandust tuli vist palju, aga ma ei ole suutnud sest niiväga huvituda. Küll aga nt seentest, seetõttu võikski ehk Erast Parmasto seenevana lugusid esile tõsta. Ja “Gastronoomia ajalugu” on ka üks vajalik teos. Max Jakobson ilmus, aga seda ma ei ole läbi küll lugenud. Igasuguseid soldatite ja tsaaride elulugusid ma tegelikult ei kannata, parem kirjutatagu toredate ja mõnusate muidumeeste elust.

2. Tõlkekirjandusest on kõige toredam muidugi Kauksi Ülle luulevalimik “Emaemamaa” (Eesti Keele Sihtasutus, 2005), eesti keelde on jao ta luuletusi tõlkinud Kristi Oidekivi ja Aare Pilv, see aitab ehk aru saada, kui vägev luuletaja ta tegelikult on. Vene kirjanikke ilmus palju, Gelassimovi jutustus “Janu” oli mu jaoks raputav... Hotakaineni “Kaitsekraavi tee” oli ka väga hea, Dahli “Tohlamid”. Jällegi, et õiglane ja objektiivne olla, peaksin palju rohkem läbi lugema. Sel aastal pole selleks mahti olnud.

3. Eesti kirjandusega on kõige keerulisem. Kareva “Aja kuju” on vägev, Ehini “Kaitse-ala”, Talveti “Unest, lumest”, Henno “Mina olin siin” mõnusad raamatud, Ruitlase “K-roonut” ja Elo Viidingu uut luulekogu pole veel jõudnud läbi lugeda, aga suvaliselt haaratud tekstid tõotavad sest võrdväärselt head jätku ta kahele eelmisele võimukale ja eks-pressiivsele raamatule.

Lastekirjanduses on väga häid asju, Kristiina Kass ja Juhani Püttsepp näiteks. Ahjaa, Kivirähki “Jutud” olid suures jaos küll varasemast kuskilt tuttavad, aga see oli ometigi üks vägev asi. Raske on mingit üht asja valida, ehk Doris?

Piret Viires,ajakirja Keel ja Kirjandus toimetaja:

1. Umberto Eco “Lector in fibula” ja Michel Foucault’ tõlked: “Seksuaalsuse ajalugu”, “Teadmiste arheoloogia”, ka “Diskursuse kord”.

2. Viktor Pelevin “Arvud”, Douglas Coupland “X-generatsioon”, Don DeLillo “Valge müra”.

3. Proosa – Sass Henno “Mina olin siin”, luule – Elo Viiding “Selge jälg”, muu – Janek Kraavi “Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur”.