Noort meest tabas traumaatiline sŠokk, kui tema maja keldris puhkes tulekahju. 23-aastane mees kaotas tuld nähes täielikult tasakaalu. Tema sŠokk oli nii suur, et ta minetas kõik isiklikud mälestused. Ta ei unustanud oma riigijuhi nime, oskas edaspidigi normaalselt rääkida, lugeda ja kirjutada. Kuid oma biograafia oli ta täielikult unustanud, otsekui oleks tema isiklike mälestuste ette ehitatud müür.

Mida ütleks Sigmund Freud selle haigusloo kohta? Kas ta diagnoosiks allasurutud seksuaalsust või analüüsiks patsiendi unenägusid? Võib arvata, et ennekõike uuriks ta uudishimulikult, kuidas 21. sajandi hingearstid sellist probleemi harutavad. Ta laseks endale tutvustada moodsaid teraapiaid, tutvuks farmakoloogilise psühhiaatriaarsenaliga ning jälgiks tähelepanelikult arsti-patsiendi kohtumisi, seda, mille abil hingearstid püüavad kadunud mälu pimedusse valgust tuua.

Psühhoanalüüsi rajajat ei üllataks, kui selguks, et noore mehe haiguslugu läheb tegelikult ajas kaugele tagasi. Nelja-aastaselt sattus ta tunnistajaks juhtumile, kus inimene põles oma autosse sisse. Poiss seisis koos emaga tänava ääres, kuulis juhi karjumist ja seda, kuidas mees vastu autokeret tagus. Sellest alates pidas ta tuld eluohtlikuks. “Tulekahju keldris reaktiveeris selle trauma ning tekitas blokaadi,” ütleb juhtumi kohta “psühhogeense anamneesia” ekspert Hans Markowitsch, kes uurib patsiente, kes on ühtäkki unustanud enda eluloo, peavad oma abikaasat võõraks ega tunne ära omaenda lapsi.

Ohtlikud lapsepõlvetraumad

Sellega nõustuks ka Freud. Psühhoanalüüsi rajaja jaoks oleks uus vaid selle haigusloo moodne biokeemiline selgitus: traumaatilised sündmused tekitavad kõrgendatud stressihormoonide tulva. Kui see juhtub lapseeas, on aju biokeemia kogu eluks häiritud, juskui oleks keegi kruvi keeranud, ütleb Markowitsch. “Tohutu stressihormoonide tulva vallandamiseks piisab kas või väikesest traumast. Alati kui inimene püüab meenutada, reaktiveeruvad need hormoonid otsekui circulus vitiosus, blokeerides isiklikud mälestused.” Tarbeinformatsiooni (nt riigipea nimi) see mehhanism ei puuduta. Blokeeritud on vaid mälu see osa, mis on seotud tunnetega (nagu näiteks esimesed kohtamised). “Emotsionaalseid ja kognitiivseid stiimuleid ei õnnestu enam sünkroniseerida,” selgitab Markowitsch.

Kui Sigmund Freud tänapäeva satuks, võiks ta nentida, et võrreldes ajaga, mil ta ise noore mehena alustas, on teadus tublisti edasi arenenud. Aastal 1895, mil ta töötas neuroloogina “Psühholoogia visandi” kallal, lootis ta veel, et suudab hingeliste läbielamiste olemust selgitada loodusteaduse keeles. Freud aimas, et hinge saladused on seotud aju toimimismehhahismidega. Kuid tema ideed olid ajast liiga ees. Skalpelli ja mikroskoobi abil olid siis alles äsja identifitseeritud närvirakud (neuronid) ning alles poole sajandi pärast avastati nende omavahelised ühendused (sünapsid) ja neurotransmitterid. 19. sajandi lõpus pidigi Freudi katse ühendada psühholoogia ja neurobioloogia paratamatult karile jooksma. “Psühholoogia visand” peideti sahtlisse ning autor loobus pettunult aju-uuringutest. Tal jäi üle loota vaid tulevikule, mil “hinge orgaaniline selgitamine” võimalikumaks saab.

Tänapäeval võiks Freud jätkata oma tööd täpselt sellest punktist, kus ta selle katkestama pidi. Aju üldstruktuur on kindlaks tehtud, samuti inimese genoom. Lisaks sellele on diagnostika areng aidanud heita pilku ka “pehmetele teemadele” – emotsioonid, afektid ja moraalsed hoiakud –, mille uurimist peeti varem ebateaduslikuks. Ühtäkki näib, et see suur kuristik, mis tervete aastakümnete vältel lahutas psühhoanalüüsi “kõvast” loodusteadusest, on justkui kokku tõmbunud; juba on paika pandud esimesed kandesambad, mille abil saab ühel päeval nende vahele silla ehitada.

Saatuse mõju pole pöördumatu

Nii unistab näiteks Lõuna-Aafrika aju-uurija Mark Solms “neuro-psühhoanalüüsist”, mis aitaks rehabiliteerida Freudi teooria. Sama püüab oma raamatus “Psychiatry, Psychoanalysis And the New Biology of Mind” teha ka Eric Kandel, Nobeli preemia laureaat meditsiinis, kes on Viini juut nagu ka Freud. Bremeni aju-uurija Gerhard Roth soovib veel sel aastal läbi viia esimese täispika psühhoanalüüsi-seansi üheaegselt tomograafiaga.

Kuid katse Freudi teooriaid tagantjärele moodsa aju-uuringu abil tõestada viib kahetiste tulemusteni: esiteks osutub, et psühhoanalüüsi rajaja kirjeldas inimhinge alusmehhanisme geniaalse intuitsiooniga; teiseks toob teadus ka argumente, mis valmistavad rõõmu Freudi kriitikutele, kelle jaoks psühhoanalüüs on hookuspookus.

Närviteadus on tõestanud, et kuni 95 protsenti mõttetegevusest toimub alateadlikult. Kuid sellel alateadvusel pole mingit pistmist selle saladusliku “Id’iga”, mille olemasolu Freud kunagi postuleeris. Tema jaoks oli “Id” mõtlemise keelatud salakamber, mis pani õnnetu “Ego” surve alla. Rahu oli võimalik saavutada vaid siis, kui analüüsi käigus õnnestus heita valgust allasurutud soovidele. (“Seal, kus oli Id, peab hakkama olema Ego.”)

Nüüd peetakse teadvuse ja alateadvuse lahutamist infotöötlemise küsimuseks. Aju surub kõik mõtlemisprotsessid, mida on võimalik automatiseerida – kingapaelte sidumine, jalgrattaga sõitmine, õigekiri – võimalikult kiiresti alateadvusse. “Me peame alateadvuse maagia kõrvale heitma,” ütleb Hans Förstl, Müncheni psühhiaatria- ja psühhoteraapiakliiniku direktor. Förstli jaoks on asi selge: teadvuse laia jõge, kus ühtedele asjadele pööratakse palju tähelepanu, teistele vähem, ei saa meelevaldselt jagada kaheks kategooriaks – teadvuseks ja alateadvuseks. See on Förstli sõnul Freudi päranduse õnnetu osa.

Freudi väide, et inimhinge olulisim bioloogiline vundament laotakse esimestel eluaastatel, on samuti leidnud kinnitust nii arengupsühholoogide, geneetikute kui ka aju-uurijate poolt.

Kuid see ei tähenda veel pöördumatut saatuse mõju: mitte kõigi tõredate isade lastest ei kasva neurootikud; mitte kõik, kes nägid oma ema alasti, ei pea – nagu näivad uskuvat mõned psühhoanalüütikud– elu aeg sellega vaevlema.

Sama arhailine tundub Freudi unenägudeteoorias seksuaalsuse ületähtsustamine, allasurutud soovide otsingud ning tema spekulatsioonid Erose ja Thanatose üle. “Loodusteaduslikult on võimalik selgitada, miks esineb unenägudes nii tihti seksuaalseid motiive,” ütleb Hans Markowitsch. “Unenäod, mida me mäletame, on need, mida nägime hommikul vahetult enne ärkamist. Ning hommikuti tõuseb suguhormoonide tase eriti kõrgele.”

Unenäod viitavad soovidele

Fundamentaalsel tasandil jätavad une ja unenägude uurijad suurele hingearstile igatahes õiguse: unenägusid ei peeta enam – nagu 70. aastatel usuti – juhuslikeks psühholoogilisteks protsessideks. Me teame, et unenägudes osaleb meie aju mõnukeskus, mis juhib ka söömist, joomist, suitsetamist ja seksi. Freudi postuleeritud seos unenägude ja soovide vahel on õigustatud. Ent kui olulised sellised unistustepildid on, ei oska aju-uurijad öelda.

Sigmund Freud võiks konstateerida, et molekulaar- ja neurobioloogia on meie arusaamist inimesest tohutult avardanud, kuid me oleme inimhinge terviklikust mõistmisest ikka veel väga kaugel. Psüühikahäirete raviks kasutatakse tänapäeval enesestmõistetavalt üheaegselt ravimeid ja psühhoteraapiat. Ning Nobeli preemia laureaat Eric Kandel on kindel: “Kui psühhoanalüüs toimib, siis toimib ta samal – neuronaalsete sidemete ja funktsioonide – tasandil nagu medikamendidki.” Ent seda, kuidas see toimimismehhanism võiks täpsemalt välja näha ning milline ikkagi on loodusteadusi psühhoteraapiaga ühendav sild, ei pruugi ka Kandel teada.

Nii on “neuro-psühhoanalüüsist” saanud pelgalt lööksõna, mille taha peituvad paljud lahendamata küsimused. “Ühed soovivad kasutada neuroloogiat, et tõestada Freudi vana metapsühholoogiat, teised usuvad aga vaid reduktsionistlikke selgitusi neurobioloogia tasandil,” ütleb Müncheni neuroloog ja psühhosomaatik Peter Henningsen.

“Kuid silla ehitamine õnnestub vaid siis, kui ka psühholoogiateooriad oma selgitusjõu säilitavad.” Henningseni jaoks mängib otsustavat rolli “patsiendi ja terapeudi suhte tugevus” ning patsiendi “hoiakud ja tahtekindlus”. “Kuid selliste fenomenide neurofüsioloogiline selgitamine on alles lapsekingades.”

Psühhoanalüüsi ja neurobioloogia suhte keerulisust kinnitab ka üks juhtum mälu-uurija Hans Markowitschi praktikast. Temalt palus äsja abi üks naine, kelle psühhoanalüüsis tõusis päevakorda väidetav kuritarvitamine isa poolt. Klassikaline allasurutud mälestus!

Kuid kas see peab ka paika või on ettekujutuse vili, mille pani naisele pähe tema varasem psühhoanalüütik? Selle kontrollimiseks soovib naine lasta end tomograafia abil uurida. Markowitsch suutis varasemate eksperimentide käigus näidata, et tõeste mälestuste puhul on aktiivsed ühed ajupiirkonnad, väljamõeldud mälestuste puhul teised.

Kuid asja puhul on vaid üks probleem: varasemad katseisikud teadsid, millised nende lugudest olid välja mõeldud. See naine seevastu usub oma mälestusse. Ning mingil hetkel ei suuda aju enam eristada tõeseid sündmusi nendest fiktiivsetest sündmustest, mida inimene ikka ja jälle endale tõeseks mõtleb. Millest lähtuks siis Markowitsch? “See on raske,” nõustub ta, “kuid me püüame ometi midagi leida.”

Sigmund Freud peaks sellist eksperimenti arvatavasti liiga saientistlikuks, kuid tulemuse vastu ilmutaks ta siiski elavat uudishimu.

Tõlgitud ajalehest Die Zeit (9/2006).

Sigmund Freud

•• Kuni 1877 Sigismund Schlomo Freud

•• 6. mai 1856 Freiberg (Prķbor), Austria (nüüd Tšehhi) – 23. september 1939 London, Inglismaa

•• Ema Amalia Freud

•• Isa Jacob Freud

•• Kolm nooremat venda ja viis õde, lisaks vanemad poolvennad isa eelmisest abielust

•• Abikaasa Martha Bernays Freud

•• Tütar Anna Freud (jätkas isa tööd)

•• Lapselapsed kunstnik Lucian Freud, koomik, poliitik ja kirjanik Clement Freud

•• Lapselapselapsed ajakirjanik Emma Freud, moekunstnik Bella Freud ning meediamagnaadid Matthew Freud ja Ria Willems

•• Austria neuroloog, psühhoanalüütilise koolkonna rajaja. Tema teooria järgi on inimese areng kõige paremini mõistetav, kui pidada kõige aluseks seksuaalsust ning teadvuse omadust suruda alla (enamasti seksuaalseid ja/või vägivaldseid) tunge, millest tekkivad alateadlikud konfliktid võivad end ilmutada unenägudes ja “freudistlikes vääratustes” ning põhjustada neuroose, mida on võimalik ravida, tuues alateadlikud tungid ja allasurutud mälestused psühhoanalüüsi abil taas teadvusse.

•• Katsetas hüpnoosi oma kõige hüsteerilisematel ja neurootilisematel patsientidel, kuid loobus viimaks, kui avastas, et suudab patsiendid rääkima panna, kui laseb neil diivanil lebada ja julgustab neid rääkima kõigest, mis pähe kargab. Viimane sai nimeks vabade assotsiatsioonide meetod.

•• 40. eluaastates avaldusid Freudil mitmed psühhosomaatilised sümptomid, samuti kannatas ta surmahirmu ja foobiate käes. Sel ajal hakkas Freud uurima enda unenägusid, mälestusi ja oma isiku arengut. Eneseanalüüsi käigus avastas ta endas viha isa ning seksuaalse iha veetleva, sooja ja hoolitseva ema vastu.

•• Pärast mõne edukaks osutunud alateadvust käsitleva raamatu avaldamist aastatel 1900 ja 1901 võttis ta vastu professorikoha Viini ülikoolis ning kogus enda ümber ustava järglaskonna. Seevastu oma teooria kriitikuid ei sallinud ta üldse. Freudi põlu alla sattusid teiste hulgas Carl Gustav Jung ja Wilhelm Reich.

•• Natside võimuletuleku järel sõitis Freudi pere Prantsusmaa kaudu Inglismaale Londonisse.

•• Freud suitsetas surmani sigareid. 67-aastaselt avastati tal suuvähk, mida püüti ravida 30 operatsiooniga. Freud jätkas suitsetamist, tõmmates päevas ära terve karbi sigareid. Lõpuks ei suutnud ta valu enam taluda ning oma ihuarsti abiga suri Freud morfiini üledoosi.

Allikas Wikipedia