Kui tint Tartu rahulepingul üheksa kümnendit tagasi kuivama hakkas, teadsid Päevalehe juhtkirja autorid juba seda, mis nüüdseks on tõestatud: kõik on ajutine, kindel on vaid see, et miski pole kindel, ja suurtükkide vaikimine tähendab infosõja tugevnemist.

„Mis pakub see rahu meile, Eestile?” küsis Päevaleht Vabadussõja lõpupäeva puhul ilma igasuguse rõõmuhõisketa. „Nii palju on kindel, et ta mitte ei too sarnast rahu, mis seni harilikult sõdade kannul on käinud, vaid ta toob meile külma rahu, ta jätab vististi kõigi südametesse tunde, et see, mis seal omavahel kokku lepitud ja paberile pandud, mitte püsiv ei ole, ta täidab meid umbusaldusega, ei saa meid uskuma panna, et see tulevikus nii kujuneb, nagu vastane seda tõotab.”

Pealkirja „Külm rahu” kandev juhtkiri nägi vahetut tulevikuohtu Venemaalt vormis, mida tänapäeval tuntakse „pehme jõu” ja „infosõjana”. „Ei ole saanud vaenlane meid murda sõjariistadega, püüab ta seda kindlasti „rahulisel” teel,” ennustas Päevaleht kihutustegevuse imbumist üle piiri. Kominterni ulatuslik propaganda ja 1924. aasta enamlik detsembrimäss tõestasid ennustuse täpsust.

„Rahukihvt” rahva seas

Selja taga oli ligi 14 kuud sõda ja noor Eesti Vabariik oli iseseisvuse eest maksnud ligi 4000 kaitseväelase eluga. Vabadussõda ja Tartu rahu õpetasid eestlastele selgeks vabaduse saamise retsepti ja see ajaloo õppetund oli sootuks erinev praegusest. Kui praegu kõnelevad eestlased sageli veretu iseseisvumise võimalusest, siis 1920. aastatel rõhutasid riigimehed ja sõjaväelased kõikvõimalikel aastapäevapidustustel just vastupidist – vabadus ei tule niisama, selle eest tuleb võidelda ja ohvreid kanda.

Ajaloolase Heino Arumäe hinnangul said Eesti sõjalised eesmärgid täidetud juba mõne esimese sõjakuuga, 1919. aasta veebruariks-märtsiks, seega pea aasta enne rahuni jõudmist. Kuid ometi jätkus sõda veel tükk aega, seda ühest küljest seetõttu, et enamlaste poolt ei olnud kuulda mingit rahusoovi, teisalt seetõttu, et liitlased olid selgelt rahusobituste vastu – see oleks lagundanud Venemaad ja tugevdanud enamlust. Igasugune rahusobitus oleks tähendanud ju paratamatut punase režiimiga leppimist, milleks maailmapoliitika vägevad veel valmis polnud.

Eestis toimus jagunemine parem- ja vasakpoolsete seas, sest rahuloosungiga lehvitanud vasakpoolsed said 1919. aasta aprilli algul Asutava Kogu valimistel häid tulemusi, parempoolsed aga nõudsid enamluse lõplikku mahasurumist. Eesti esseerid ja sotsiaaldemokraadid deklareerisid, et edasine sõda ei ole eestlaste, vaid Vene valgete huvides, kuid viimasena nimetatutelt pole Eesti riigil midagi head loota. Lähtuti oletusest, et enamlaste terrorirežiim on vaid sõjaga kaasnev nähtus ja kaob rahu tulekuga. „Rahukihvt” oli kevadeks sõjaväes laialt levinud, õõnestades moraali. „Rahvas oli sõjast tingitud raskuste all kannatanud juba 1914. aastast alates,” selgitab Arumäe.

Rahuplaanide kõrval ringles Eestis ka ambitsioonikamaid kavasid, nii näiteks osutab Aru-mäe Konstantin Pätsi kevadtalvest saadik hellitatud ideele hõivata Petrograd, kaasates rünnakusse sõjas passiivsena püsinud Soome, lämmatada enamlus ja saada nii lääneriikidelt vastutasuks de jure tunnustus. Soomlaste vastuseisu tõttu jäigi see pelgalt idee tasandile ja ajaloolane Ago Pajur ei pea seda tagantjärele hinnates kuigi realistlikuks eesmärgiks, arvestades Eesti võimetust okupeeritud aladel miljonite inimeste eest hoolt kanda. Kui enamlik režiim oleks kuulutanud Eesti rindelõigu esmatähtsaks, siis järgnevale „tähelepanule” poleks Eesti suutnud ilmselt vastu pidada.

Suveks olid enamlased tõrjutud Eesti piiridest kaugemale ja nendega tegelesid edasi Vene valgekaartlased, Eesti tähelepanu koondus Lätti ja baltisakslaste Landeswehri relvarühmitusele. Seepärast kaotas ka rahusobitus mõnevõrra oma pakilisusest, seda enam, et lääs pühendas end pigem tervikliku Venemaa taastamise lootusele.

Kuid ühes valgekaartlaste sõjalise ebaeduga tekkisid lääneliitlaste leeri erimeelsused ja tugevnes Eesti rahupüüdlus. Nõukogude valitsus oli juba 1919. aasta kevadel enamlaste Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti soovitusel vahendajate kaudu teatanud, et Moskvas ollakse rahuläbirääkimisteks valmis, kuid tookord ei võetud Eestis selliseid vihjeid tõsiselt. Jaan Poska algatusel sõitis augustis Briti ajakirjanik William Goode läbi rinde Moskvasse teavitama Nõukogude valitsust Eesti rahusoovist ning esitas Poska läkituse välisasjade rahvakomissarile Georgi Tšitšerinile ja Leninile. 31. augustil saabus raadio teel Tallinna Nõukogude valitsuse ettepanek rahuläbirääkimiste alustamiseks. Kuid rahu sõlmimise teekond, mida Eesti üritas 1919. aasta sügisel astuda koos teiste Venemaa piiririikidega – Soome, Läti ja Leeduga –, tuli tal lõpule viia üksi, esimese riigina, kes bolševike Venemaad tunnustas.

Ja siit algavadki vaidlused Tartu rahu üle. Esiteks, kuidas nimetada seda sõda, mille ta lõpetas? Seni käibivad nimeversioonid kipuvad üldjuhul olema kas liiga üldised, liiga kohalikud või siis liialt mõjutatud mõne muu osaleja seisukohast. Eesti ajaloo seisukohalt on see Vabadussõda, kuid selge on see, et Vabadussõda on vaid fragment laiemast sõjast, mis möllas kogu lagunenud Vene impeeriumi aladel. Otsapidi olid ju eestlased haaratud ka Läti iseseisvussõtta. Ehk teisisõnu – Vabadussõda on vaid samavõrd eraldiseisev nähtus, kui Suur Isamaasõda või Jätkusõda seisab eraldi Teisest maailmasõjast.

Nõukogude ajalookirjutus kasutas nende sündmuste kohta terminit „kodusõda ja välismaine interventsioon”, ning „Vene kodusõda” on praegugi käibel. Kodusõda eeldab seda, et kodust on ühine arusaam, ja Eesti seisukohast oli hoopis Venemaa see välismaine intervent. „Nimetuse neile sündmustele on iga asjaosaline riik pannud omast vaatenurgast,” nendib ajaloolane ja diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made, kes tarvitab kohmakavõitu ja ülimahukat terminit „Esimese maailmasõja järelsõjad”. See mõiste hõlmab endas aga ka Ottomani impeeriumi lagunemist, mille side siinsete sündmustega oli pigem kaudne. Ajaloolane Eero Medijainen lepib rahumeelselt terminoloogilise hargnemisega: „Vene impeeriumi lagunemisega seotud konfliktid jagunevad vabalt nii kodusõjaks (mis kohati olid vaid kohalikud lahingud) kui ka ääremaade vabadus- või iseseisvussõdadeks.” Medijainen jagaks isegi Vabadussõja veelgi väiksemateks osadeks, tõstatades küsimuse, kas sõda baltisakslaste Landeswehriga Põhja-Lätis polnud mitte eraldisseisev sõda. Tuleb välja, et korralikku nime ongi raske leida.

Erimeelsused neutraliteedi osas

Teine olulisem probleemistik kerkis esile mõne aasta eest, kui Medijainen tõstatas teema, et Tartu rahuleping kohustab Eestit säilitama sisuliselt neutraliteeti. Tema väitele annavad toitu kaks allikat: Eesti iseseisvusmanifest, mis kuulutas Eesti käimasolevas sõjas neutraalseks (käimas oli Esimese maailmasõja viimane aasta), ja Tartu rahuleping, mille viies artikkel on sõnastatud tingivas vormis: „Kui Eesti alaline neutraliteet rahvusvaheliselt tunnustatakse, siis kohustub Venemaa ka oma poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa võtma.”

Medijainen väidab endiselt, et tingiv kõneviis viitab mõlema poole arvestamisele Eesti neutraliteedipüüdlustega: „Eesti alalises neutraliteedis ei kahtle V artiklis kumbki lepingupool.” Medijainen selgitab, et alaline neutraliteet võib olemas olla ka rahvusvaheliselt tunnustamata või mõne üksiku riigi (nt Venemaa) tunnustatud seisundina. „Artikli V alusel on Venemaal võimalus igal hetkel küsida – mida on Eesti teinud oma alalisele neutraliteedile rahvusvahelise tunnustuse saamiseks?” osutab Medijainen.

Teised ajaloolased, Ago Pajur ja Vahur Made vaidlevad sellele aga ägedalt vastu. „Sellest viiendast artiklist ei loe ju seda absoluutselt välja,” nendib Pajur. „Kui Eesti oleks võtnud kohustuse olla neutraalne, siis see oleks kindlasti sinna lepingusse ka niimoodi märgitud. Aga Eesti ei kohustu siin millekski.” Kinnituse selle kohta, et neutraliteedi puhul on tegemist tingimusliku nähtusega, loeb Pajur välja ka tollase välisministri abi Ants Piibu mälestustest, kus Vene läbirääkimiste delegatsiooni liige Adolf Joffe tegi ettepaneku lisada „juhuks kui” punkt.

Vahur Made selgitab, et neutraliteedil on väärtust siis, kui see pole mitte ühepoolne deklaratsioon, vaid seda tunnustab ka rahvusvaheline kogukond. Eesti neutraliteediga pole aga nii kunagi juhtunud. Ühest, konkreetset ja mõlema poole poolt igaveseks ajaks tunnustatud neutraliteeti Tartu rahulepingus kirjas pole, kinnitab ka Made. Kui Teise maailmasõja eelõhtul Balti riigid end neutraalseks kuulutasid, siis ei tunnustanud seda ei Nõukogude Liit ega ka mitte Rahvasteliit.

Ootamatutele punktidele Tartu rahulepingus on osutanud ka Eesti teaduste akadeemia liige Richard Villems, kes juhtis tähelepanu Venemaa võimalusele reguleerida Narva jõe taset sealt elektrienergia saamiseks. Arvestades, et Eesti soojuselektrijaamade jahutusvee pealevool sõltub jõevee tasemest, seaks selline õigus Eesti elektriga varustatuse sõltuvusse Venemaa tahtest. Pajuri sõnul on see aga vaid põhimõtteline õigus. „Selleks, et ta seda tegelikult tegema hakkaks, on tarvis erikokkulepet, aga seda ju ei ole,” leiab Pajur.

Kehtiv juppide või tervikuna?

Kuid milline on Tartu rahu väärtus tänapäeval? On ta pelgalt ajalooline tähis või siis ikkagi praegugi toimiv riikluse alustala? Siin lähevad ka Eesti ekspertide arvamused täiesti lahku. Vahur Made jaoks on vastus ühene: „Jah, kehtib küll. Kumbki pool pole teda tühiseks kuulutanud.” Pajur suunaks vastuse rohkem rahvusvahelise õiguse spetsialistidele, kuid tema silmis lõppes rahuleping ja selle sisuline toimimine koos Nõukogude Liidu ultimaatumiga Eestile 1940. aasta 16. juunil. Medijaineni hinnangul saab täitmisest rääkida 1940. aastani, kuid hilisemal ajal on võimalik rääkida teatud osade kehtivusest. „Edasise kestvuse korral peame täpsustama, kas siis kehtisid rahuleping või midagi muud – riiklus de jure, Eesti iseseisvuse tahe ja õigus või midagi muud,” selgitab Medijainen.

Kui kaua siis täna 90-aastaseks saanud Tartu rahuleping Eesti poliitikas veel oluline on? Ja mida on temaga tänapäeva poliitika seisukohalt pihta hakata? Siin eristuvad selgesti „järjepidevuslased” ja pragmaatilisemad tegelased.

Vahur Made ennustab Tartu rahule Eesti poliitika mõjutajana veel pikka iga, sest see on suveräänsuse kinnitus. „Tartu rahu kinnitab 1918. aasta iseseisvusdeklaratsiooniga alguse saanud Eesti Vabariigi õigusjärglust. Ja võimaldab minna mööda Eesti NSV õigusjärglusest. Eesti Vabariigi õigusjärglus tagab eestlastele kontrolli Eesti territooriumi ja poliitilise otsustamise üle. Eesti NSV õigusjärglus aga mitte,” põhjendab Made.

Politoloog Viljar Veebel vaidleb, et Tartu rahu puhul on tegemist pigem ajaloolise sümboltähisega, mis eestlaste meeleolu tõstab, Vene poole oma aga langetab. Eesti ajaloos on vähe samaväärseid sündmusi, mille üle uhkust tunda, arvab Veebel. Kuid mida rohkem eliit minevikus elab, seda troostitum kipub olema hetkeolukord. Suhetes Venemaaga pole mõtet seda maha vaikida, kuid liigne rõhutamine tapaks konstruktiivse arutelu.

„Üks grupp eksperte usub, et kui Venemaa Tartu rahu tunnustaks, annaks see Eesti iseseisvusele mingeid lisagarantiisid,” mainib politoloog. „Ajalugu on paraku näidanud, et naabrite vallutamisel ei ole Venemaa oma valikus kuigivõrd lähtunud sellest, millised on lepingulised suhted, vaid sõjalistest ja poliitilistest vajadustest.”

Olulised tegelased

Jaan Poska

•• esimene eestlasest vandeadvokaat ja tollane välisminister, oli läbirääkimiste delegatsiooni juht.

Kindralmajor Jaan Soots

•• peastaabi ülem ja hilisem Tallinna linnapea, oli rahuläbirääkimiste delegatsioonis Eesti poolelt kõrgeim sõjaväelane.

Adolf Joffe

•• Venemaa Töö ja Kaitse Nõukogu liige, aktiivne trotskist, kes osales enamliku Venemaa kõigi tolle perioodi tähtsamate rahulepingute sõlmimisel.

Leonid Krassin

•• Venemaa väliskaubanduse rahvakomissariaadi juht 1920. aastast ja elektriinsenerist miljonär, kes oli algul delegatsiooni juht, kuid jättis hiljem allkirjastamise teistele.