Kogu nädala ulus tuul korstnas uu-uu, augustiõhtute pimeduses võis vaid mõelda, mis ilmal meiega plaanis on. Polnudki muud, aga ilmavana keeras oma nelja aastaajaga kalendris uue lehekülje ette – sügis on käes, kogu oma hiilguses! Kui nädala algus oli veel üsna suve nägu, siis nädala lõpp oma lõputute vihmahoogudega näitas sügise täispalet. Vihmad, mis alguses tinisesid üsna vaikselt ja vaguralt, said lõpuks sellise hoo sisse, et otsekui surveveepritsiga pesti metsa all välja kõikvõimalikke seenekübaraid. Juulitorm võttis meie seenehaaviku, aga sel aastal on rannateel palju valge ihuga kasepuraviku pätsikesi. Ja muidugi vihmahoogudest üleni tatise ninanupsuga liivtatikuid, mis tasapisi hakkavad juba kauneid seeneringe moodustama. Kaugemal metsaskäik andis seenekorvi ka kukeseeni, aga need on küll kõikvõimalikes kohtades otsekui noaotsaga maast välja urgitsetud – ma tegelikult ei saa aru, mis teeb kukeseene nii hinnatuks näiteks puravike kõrval... Pilvikute pinnale kerkimine algas aga alles nädala lõpus ja riisikaid peaaegu ei ole. Punased kärbseseened hoiavad end veel tagasihoidlikult samblast madalamal, aga valged kärbseseened on kõikjal metsa all laiali. Ettevaatust!

Punased punastavad

Möödunud nädalal sai veel noortest kasevõrsetest korraliku saunaviha teha, ka suured puud pole veel kollased, sest tuul rebib kiiresti küljest kogu kasekulla. Kuid pihlakatel pole punased ainult marjad, vaid ka lehed. Nõndasamuti on punast tooni juba hõredamaks jäänud lehe-krooniga toomingatel. Punastest veel – arooniapõõsad on marjakoorma all kummargil maas. Kreegid ja ploomid on sel aastal tihedalt siniseid vilju täis – nii palju ei mäletagi varasematest aastatest. Õunasaaki saab sel aastal vist vaid põhjapoolsem Eesti. Peipsi kaldal Vilusis on meil oksad lookas, Võrumaal Kütiorus õunatud. Kartulipealsed kadusid sel nädalal nagu nõiaväel ja nii võtabki suurem osa maarahvast juba ka maaubinaid. Seenelkäijaid aga üllatab nõmmemännik oma kanarbikulillaga ja muidugi on pohlapunast ka ämbripõhja panna.

Lõo lõõri ja ronga kronksu

Kõige raskem on algava sügisega leppida linnulaulu puudumise pärast. Vaid mõni üksik väike-lehelind viskab silk-solgu õhku, seegi on tänavuste poegade noorusvallatus. Sidinal männilatvades seletavad pöialpoisid ajavad aga oma rändejuttu, põhjatihaseparv kihutab siutsudes piki rannamännikut lõuna poole.

Koidula piiripunktis oli kuulda, kuidas lõokesed lähevad lauldes paarikaupa ja üksinda üle taevalaotuse – ikka, ikka lõuna poole, pole neil veokijärjekordi ega viisasid... Vaid ronkadel on me metsades veel midagi häälekalt ajada. Ja põhjapoolsed leevikesed on tulnud, sest põhjamaal on söök otsas ja talv tulemas. Hallid sookured kogunevad viljapõldudele oma rännupaunu täitma, kuid peagi lehvitavad nemadki meile hüvastijätuks... Hanesid ja luiki ei ole veel.

Drosoofilapilved

Konnarahvale paistab niiske suvelõpp meeldivat, neid on suuri ja väikeseid muru täis. Kuid mis üllatav, sel aastal on vähe kärnkonni, vähe oli ka nende pisikesi musti lapsi. Vaarikaid rohides leidsin peenrast ühe õige hilise ja pisikese sisalikulapse – suvi oli ju soe ja tema sündimise päev oleks võinud juba juulis olla. Nastikupojad peaksid kohe-kohe munadest välja pugema hakkama. Liblikauputus hakkab vihmauputuse tõttu otsa saama, kuid ritsikasirinat on veel hommikuvalgest pikka augustiöösse. Herilased aga kaevavad mahakukkunud ploomidesse ja õuntesse pikki tunneleid, teadmata, millist keskkonnamõju nad allergikute närvidele avaldavad. Äädikakärbsed ehk drosoofilad aga naudivad neid tunneleid, õunu tuppa toodud õunakorvi saadab „armas” punaste silmadega saatemeeskond. Augustikuiselt kenad on ka kastesed ristämbliku võrgud, hüpikämblikke hüppab kõikjal mööda majaseinu.

Sohu solpsima

Vihmane sügis sunnib tubadesse pugema ja uudishimu taas looduskaameraid piiluma. Praegu saab looduskalender.ee-s kuulata metsakohinat tühja merikotkapesa kõrval ja merekohinat hülgekaamera taustal. Kuid palju põnevat on tulekul. Siiski ei tasuks päris tuppa pugeda, sest metsad on taas tuleohulukust lahti tehtud.

Õige aeg on külastada meie soid, kel üksi käimise julgusest puudu, saab alguse teha Soomaal kogenud giidide silme all ja julgustusel. Möödunud laupäeva muinastulede ööst Mikk Sarve arvamist mööda veel nii palju, et eesti rahvatraditsioonis oli augustis tuletegemine taunitav, kuna vilja kuivatamisel ülekütmise tõttu põlema lahvatavad rehetared ja tulekahjud sundisid tulega ettevaatlikult ümber käima. Vee ääres tuletegemine on kena viis suvega hüvasti jätta, kuid muinasajaga on sellel vähe sidet.

Villasokid, ae!

Kondivalu aeg on alanud. Tasub meelde tuletada, et taas on aeg sooje riideid kandma hakata, isegi villased sokid pole liiast. Kel liigesevalu ja köhahood järele ei anna, see võiks proovida end mee ja meresoola seguga määrida.

Lastele 

Ilmamäng: põdrapulli möire

Septembris hakkavad põdrapullid põdralehmi hüüdma. Üsna sarnast häält saab teha rusikpilliga. Selleks tuleb parema käe sõrmed asetada üle vasaku käe sõrmede ning kõik kaheksa sõrme ja ka randmed suruda kokku nii, et pöialde vahele jääb pilu. Rusikate vahele jääb õõnsus, sellesse puhudes tekib põdrapulli hüüuga sarnane kume hääl.