Üks viimaseid neist, absurdikirjanduse klassiku Daniil Harmsi abikaasa Marina Durnovo memuaarid, peaksid rahuldama kõiki eesti harmsiaane, kes tahavad näha elukunstniku toasussides portreed. Mitte et Harms muidugi susse oleks kandnud.  

Marina kaheksa aastat kooselu Harmsiga võib küllap nimetada ebatavaliseks, sest „Danja oli imelik inimene. Veel imelikum oleks olnud vist raske olla”. „Boheemlik” on tänapäeval muutunud hägusa tähendusega moesõnaks, kuid Harmsid olid boheemlased tõsises mõttes – oli toake, roosaks värvitud ahi ja magamiseks diivan, milles suur auk.

Kuid oli ka muud. Ilmselt nägi elu absurdist kirjutav Harms läbi ka abielu kui väliselt tõsist ja kindlat, ent olemuselt ettearvamatut nähtust ning asus seda arvukate kõrvalsuhete abil dekonstrueerima. Mõistagi tegi see Marinale tuska, kuid tema elurõõm ja avatus, mida ta me­muaaride kirjapanijale Vladimir Glotserile mitut puhku rõhutab, lubas tal vaadata Harmsi armusuhetele läbi sõrmede. Võimalik, et Harmsi mõistmise eeldus oli ka Marina kergelt dekadentlik päritolu: kui (väike)kodanlase jaoks oli ekstravagantne Harms „psihh”, siis vürst Golitsõni lapselapsele meeldis imelikult riides käinud noormees väga, sest elu temaga tõotas midagi erilist. Ja meeldis vist lõpuni välja, olgugi et Marina räägib mitu puhku, kuidas mehe truudusetus neid üksteisest kaugemale viis. Aga armastus jäi: „Danja oli elus üsna raske tüüp. Aga et ta mind armastas, seda ma tean.” Nende kooselu katkestas alles võimu sekkumine: Harms hukkus vangistuses 1942. aasta veebruaris.

Kui Harms elas oma elu kui kunstiteost, on järelikult Marinagi oluline osake teosest ja tema mälestused sama kaalukad kui kirjaniku sõprade-mõttekaaslaste omad. Kuid ka enda elu elas Marina suure kunstimeisterlikkusega või õigemini – lapsepõlvest saadik kohtles saatus teda poeetiliselt. Vaesunud aadlikus on midagi pea klišeelikult romantilist, see on köitev kirjanduslik aines. Vaesunud aadliku elu revolutsiooni ja sõja järellainetuses, mis ta Leningradist läbi Potsdami, Nice’i, Pariisi Venezuelasse kannab, vääriks lausa romaani. Kuid ka Glotseri memuaariraamat on tipptase. 

Vladimir Glotser

„Marina Durnovo: Minu mees Daniil Harms”

Loomingu Raamatukogu 2011/19