Saateks

Eesti kirjandus ja kirjanduslugu moodustavad eesti kultuuri tuuma, sest eesti kultuur on eeskätt keelekeskne kultuur. Selles raamatus on tutvustamiseks ja seletamiseks valitud sada üks teksti. Valiku tegemisel on juhindutud järgmistest asjaoludest. Esiteks kuulub autori meelest märgatav osa neist teostest eesti (kirjandus)kultuuri kaanonisse. See tähendab, et nad esindavad teatud telge, mille ümber on vormunud eesti identiteet ning mis võiksid olla näidisteosteks täna ja tulevikuski, kui võetakse jutuks eesti kirjandus. Teiseks, iga valitud kirjaniku tekst tohiks olla tema visiitkaardiks, esindades kirjaniku loomingut pars pro toto ehk osa terviku asemel põhimõttel. Nad on selle või teise kirjaniku kujundid. Kolmandaks kujutavad valitud teosed endast ühtlasi valija lugemissoovitust. Iga teksti puhul püüan rõhutada seda, mille pärast ta väärib lugemist. Aga ma ei tahaks kuidagi oma maitset peale suruda, seepärast olen teoseid tutvustavates esseedes toetunud kirjandusloolistele käsitlustele või siis teose ilmumisaegsele kriitikale. Seetõttu leiab lugeja kõrvuti siinkirjutaja tõlgendusega ka viiteid teistele kirjandusuurijatele ja -kriitikutele. Ma ei tee seda ebakindlusest, pigem lugeja usalduse võitmiseks. Aga ennekõike austusest traditsiooni vastu. Me peame teadma, et kirjandusajalugu pole ainult k i r j a n d u s t e o s t e, vaid ka kirjanduse vastuvõtu ehk lugemise ajalugu.

Teosed olen järjestanud kirjanike põhilist tegutsemisaega silmas pidades. Eesti rahvaluulet esindavat „Laulu suurest tammest”, Henriku Liivimaa kroonikat ja Georg Mülleri jutlusi võib võtta kui proloogi. Edasi järgib valik ja tõlgendus kirjandusloolist (põlvkondlikku) põhimõtet. Valitud teos ise ei pruugi aga kokku langeda kirjaniku enda elu- ja loomingukaarega. Seda on oluline silmas pidada eriti elavate autorite puhul, kelle opus magnum võib veel olla kirjutamata. Võib juhtuda aga ka nii, et kirjandusloos oma jälje j u b a jätnud kirjanik üllatab lugejaid mingi ootamatu etteastega. Nii leiabki lugeja Valmar Adamsi teose 1980-ndate kirjanduse seast, ehkki Adamsi kirjanduslooline jälg kuulub 1920-ndatesse. Raimond Kaugverilt, Ellen Niidult, Asta Põldmäelt valitud tekstid lähtuvad samuti eriasendist nende koguloomingu suhtes. See, et raamatut jääb lõpetama pigem 1960-ndate põlvkonda kui hilisemaid tulijaid esindava Jüri Talveti „Eesti eleegia”, on taotluslik. Nõnda peaks ilmnema kujundlik raam EESTI TEKSTILE, mille ühes otsas on Henrik u kroonika ja teises „Eesti eleegia”.

Mõistagi võib iga lugeja või kirjandusuurija koostada eesti kirjandusest oma saja ühe tippteose loendi. Siinne valik ei välista teistsuguseid kombinatsioone. Paljud, väga paljud autorid väärinuks esindatust oma teostega. Minu peamine kogemus valiku tegemisel, teoste ülelugemisel ning nende tähenduse mõtestamisel oli: milline rikkus! Oleksin rõõmus, kui käesoleva raamatu kaante vahele koondatud tekstide tutvustus juhataks lugejaid avastama ja taasavastama eesti kirjandust ja et pärast seda võiksid nad minuga ühineda uhkustundes eesti sõnakunsti üle.

Henriku Liivimaaa kroonika

Mis võib olla eesti kirjandusel pistmist ühe ladinakeelse keskaegse kroonikaga? See kahtlus oleks mõistetav, kui Põhja-Saksamaalt Magdeburgist pärit ja 1205. aastal misjonärina Vana-Liivimaale saabunud ning lätlaste preestriks ülendatud Henrik (Henricus de Lettis) (u 1188 – u 1259) poleks aastatel 1224–1227 kirjutatud kroonikaga pärandanud meile liivlaste ja eestlaste Saksa ordule allutamise ning ristiusustamise loo. Aga just sellest tõukub 19. sajandi eesti rahvusliku liikumise kõrgharjal nii eesti ajalookirjutus kui ka ajaloo-aineline proosa. 11.–13. sajandini toimunud ristisõdade üht haru dokumenteeriv Henriku kroonika on piltlikult öeldes tunnismärk Euroopa tsivilisatsiooni esimesest, tõsi küll, „tule ja verega” toimunud (nagu kõlab 1998. a Eesti Vabariigi 80. sünnipäevaks Henriku kroonika ainetel loodud Lepo Sumera muusikateose pealkiri) laienemisest itta.

Henriku kroonika ilmus esmakordselt eesti keeles 1883. a, kuid selle saksakeelset tõlget oli juba kasutanud Carl Robert Jakobson oma esimese isamaakõne (1868) kirjutamisel, millest sai eestlaste kui rahvuse omamüüdi nurgakivi. Henriku kroonika on otsekui tõlgenduskoht, kus mõõdetakse eelnenud, muistseks iseseisvuseks, ja järgnenud, seitsmesaja-aastaseks orjapõlveks nimetatud ajastute tähendust. Kõik, mida Henriku kroonikas kirjeldatakse paganliku pimeduse või metsikusena, omandab rahvusromantilises ajalookirjutuses hoopis eestlasi tunnustava nimbuse. Näiteks tõestab Jakobsoni meelest see, et eestlased pühades hiites ristimisvee maha pesid, nende truudust maausule. Eestlaste hõimupealike Tabelinuse ja Lembitu nimetamine kroonikas andvat põhjust väita, et juba enne sakslaste tulekut oli eestlastel kujunemas omariiklus. Sõdijatena olevat eestlased olnud vaprad, uhked ja visad – seda tunnistab ka Henrik, kirjeldades näiteks ridalaste, revalaste ja saarlaste sõjakäiku Turaidasse XV peatükis. Sealt leiame ka ühe vanimatest eesti keele mälestistest – maga magamas. XVIII peatükist leiame teisegi eestikeelse väljendi Laula! Laula! Pappi. XXIV peatükis mainitakse saarlaste jumalat Tharapita’t. Hiljem on tõlgendatud seda appihüüdena eestlaste oma jumala Taara poole („Taara, avita!”). 

Nende eesti keele esimeste mälestiste kõrval väärib Henriku kroonika tähelepanuaga ka keskaegse ladina proosa näitena. Henriku jutustus on elav japingestatud. Sellesse on pikitud retoorilisi küsimusi ja hüüatusi, kasutatud onkujundeid ja sõnamänge. Igatahes jääb valdama mulje, et Henrik suhtus keeldeloovalt. Sisendusjõuline tekst võimaldab kõnelda Henriku kirjanduslikustandekusest. Teisalt on see siiski piibli tsitaatide ja väljenditega rohkestipikitud lunastuskiri, sest nagu Henrik kirjutab, tahab ta kroonikaga näidata,kuidas toimus inimeste ja maade äravõitmine Kristusele. Kristlikus käsitlusestähendas see kuradi tõrjumist, isegi võitlust kuradiga, mis õigustas japõhjendas ristimismissiooni. Paavst Innocentius III oli kinnitanud pattudetäielikku andestamist Liivimaa ristisõdijatele ning nende sõjaretkevõrdsustamist palverännakuga Jeruusalemma. Eestlaste maa vallutamine olipühendatud Neitsi Maarjale. Sellest on hiljem käibele läinud Eesti üks hellitusnimesid– Maarjamaa.

CarlRobert Jakobsoni kõrval on Henriku kroonika leidnud rahvusideoloogilistillustreerivat tõlgendamist Andres Saali jutustustes „Vambola” (1889), „Aita” (1891) ja „Leili”(1893). Uue tõusu tegi kroonikast lähtuv ajalooproosa läbi 1930. aastatel (MaitMetsanurga „Ümera jõel”, 1934,Karl August Hindrey diloogia „Loojak”, 1938). Enn Kippeli 1943. aastal ilmunud romaanis „Meelis” esitatud LeholaLembitu kuju on küllap kõige levinum ettekujutus eestlaste muistse vabadussõjakangelasest, mis on mõjutanud mitmeid lugejapõlvkondi põhjusel, et tegemist onnoorsooromaaniga.

Ühthilisemat Henriku kroonika tõlgendust sisaldab Endel Nirgi dramaatiliseks lugulauluks nimetatud „Tabelinus” (1990).Näidendi tegevus on asetatud aastatesse 1219–1220. Peategelane on end juba kolmkorda ristida lasknud Pudiviru vanem Tabeline, kes teab, et ellujäämise nimeltehtud kompromissid on vajalikud. Ristimist võtabki ta kui kompromissi. Ta ontulnud koos teiste vanematega preester Henriku juurde sooviga lõpetadavägivald. Tabeline on veendunud, et uus usk tuleb eestlaste juurde varem võihiljem ja kui seda rahumeelselt levitatakse, siis oleks eestlastel võimalikkaasa võtta kõik, mis vanas usus head. Henrik vahendab Tabeline soovi Eestimaa asehaldurile, Lundipeapiiskopile Andreas Sunesenile. Tabeline korduvas ristimises näeb Andreassakramendi rüvetamist, sest ristituks saadakse vaid üks kord. Tabeline võetaksevangi ja hukatakse süüdistatuna vandenõus Taani riigi vastu. Tabeline surm jääbaga Andreast vaevama, sest ta pole kindel, et koledustega sillutatud tee viiksJumala tahtele lähemale.

Henrikukroonika avaneb läbi Nirgi teose mitte kui järjekordne rahvusmütoloogilisijäreldusi võimaldav liivlaste ja eestlaste anastamislugu, vaid eeskätt kui üheväikese rahva eksistentsiaalne probleem: hukkuda või kohaneda. Selle küsimuseees on eestlased seisnud läbi kogu oma järgneva ajaloo. „Läti Henrikut tundmataei olda ei ajalooliselt, poliitiliselt ega kultuuriliselt pädev Eesti kohtaüldistusi tegema. Enne kui rinda pista „Kalevipoja”, läti „Karutapja” võiPuškiniga, peaksid Baltikumi lapsed koolis tundma õppima Henriku kroonikat,” onkroonika tähenduse kokku võtnud akadeemik Jaan Undusk.

Karl Ristikivi ”Hingede öö”Eduard Vilde ja Anton H. Tammsaare kõrval eesti kolmanda suurima eepiku KarlRistikivi (1912–1977) looming tervikuna rullub lahti peaaeguet „igavese taastulekuna”. Kasutan siin meelega Nietzsche üht kinnisväljendit. Sest nii, nagu seda JaanUnduski sõnul „täiuslikemat kristlaste seas” võib pidada20. sajandi eesti kirjandusliku modernismi üheks õpetajaks (mõelgem kas võiTuglasele), nii on Nietzsche poeetilisel elufilosoofial,pihtimuslikkusel, müstilise suure sünteesi taotlusel ja samas fragmentaarsuselning marginaalsusel oma kaudne või lausa otsenegi koht Ristikivi sõnumis.Ristikivi teise biograafi Endel Nirgi (esimese „Lühimonograafiana” alapealkirjastatudRistikivi elu- ja loominguloo avaldas Arvo Mägi 1962. aastal) andmeil oli Ristikivilemmikraamatuks Thomas Manni „Võlumägi” (1924). Kolm aastat hiljem, 1927.aastal, Tammsaare „Tõe ja õigusega” lähestikku ilmunud Hermann Hesse „Stepihunti” on Ristikivi tsiteerinud japarafraseerinud (jutustaja kommentaar „Hingede öös” oma viibimise kohta „Surnudmehe majas”: … olin tegelikult Hermann Hesse ja tema Stepihundi majas „Ainulthulludele”) eesti modernismi tähtteoseks peetavas „Hingede öös” (1953).

Tõsi, mis puudutab modernismi, siis on ka teisiarvamusi. „Hingede ööd” modernismi taustal käsitledes leiab Tiit Hennoste, et põhilistes küsimustes seisab Ristikvi modernismist siiski kaugel.Tema arusaamad inimese tuumast ei olevat modernistliku maailma arusaamad. Sellemaailma võõruse ületamiseks on tema soovitused eeskätt „kristlikud jahalastavad”. Ristikivi tundvat end võõrana selles modernistlikus majas, mille mudel „Hingedeöö” on, ta ei kodune seal, vaid vastupidi, koguni lahkub sealt.

Ristikivi, nagu ka mainitud Thomas Manni ja Hesseintellektuaalsed romaanid on juuripidi kinni Schopenhaueri ja temaga dialoogis olnud Nietzsche olemasolufilosoofias. „Hingede öö”käsitlustes – ja vähe on neid eesti kirjanduse teoseid, mis jätkuvalt onpakkunud tõlgendusindu – on viidatud Samuel Becketti absurdidraamale „Godot’d oodates” (1952) ja Albert Camus’ „Katkule” (1947), samuti Franz Kafka „Lossile” (1926) kui inimese olemasolu mõttetuse/mõttekuse küsimusekirjanduslikele kehastumistele. Seda on ka „Hingede öö”, mille keskmes onjutustaja ränd läbi ruumide ühel uusaastaööl, mis ajaliselt mahub vaid viideminutisse.

ErinevaltRistikivile oma tunnustusega kirjanikupassi ja enda järglase staatuse andnudTammsaarest, kelle looming tipnes „Tõe ja õiguse” pentaloogiaga, tähistabRistikivi „Hingede öö” kirjaniku loomingus erandlikku „vahepeatust”. Ristikivialustas oma kaasajast, kulges koos sellega kuni „Hingede ööni”, tegi aga siistäieliku ja lõpliku pöörde sügavasse (Euroopa) ajalukku, kus puudub piirtegeliku ja nägeliku vahel. „Igavene taastulek, tagasipöördumine” ei ole siismidagi muud kui eesriide kergitamine oleva ja olnu vahel, näitamaks mõlematinglikkust, üleminekulisust, vahetatavust. Mudelina ongi see olemas „Hingedeöös”, mille lõpututes ustes, ruumides peegeldub meie teadvusetagune ühtsus,kuhu mahuvad kõrvuti minevik ja tulevik, teadmine ja kujutlus, lootus jalohutus.

Sisseminek, väljatulek, lahkumine, jõudmine seostuvadteekonnaga. Ja „teekond” nii inimese elu kui ka ajas ja ruumis ümberpaiknemisemetafoorina näib tõesti olevat Ristikivi sõnumi tuumaks.„Hingede öös” võimendub teekond „koridorina”, mis kord tõuseb või langebtrepiks, kord avaneb või sulgub uksega ja mida kroonib läbi lõputute korrusteliikuv lift.

Mitte ainult see romaan (nagu autori protagonist tunnistab„Hingede ööd” poolitavas „Kirjas proua Agnes Rohumaale”), vaid kogu Ristikivilooming näib olevat ühe elureisi kirjeldus, mida raamistab Arvo Mägi sõnul „inimeseigavene püüd millegi poole, näilised õnnestumised ja pettumused, teravadvastuolud ideaalide ja tegelikkuse vahel, lõplik resignatsioon ja loobumine”. „Hingedeöö” romaan ei vasta selle lugeja ootusele, kes häälestab end loole. See poleisegi lugu ootusest, vaid see on ootus ise ja „lugeja pettumus „loos” on lugejavõit,” kinnitab Jaan Undusk. Sümboolne on selles mõttes peatükk „Ootamine”. Ühelt pooltkirjeldab jutustaja konkreetset ooteruumi arsti juurde minekuks (kõigilootajail on järjekorranumber), teiselt poolt on see nagu planeetidevaheline ruum, millega võimendatakse ootamiseigavikulisust. Elu ise ongi otsekui ooteruum. Me teame, millega see lõpeb, agame ei saa kogeda lõppemist, st omaenda surma kui sündmust, millest me saaksimerääkida pärast surma.

Ristikivi romaani üks mõistmistasandeid võiks avaneda siis,kui võrdleme seda geomeetrias tuntud Möbiuse lehega, so pinnaga, millel onainult üks külg ja üks serv. Ristikivi „Hingede öö” ruumidki avanevad nagulõplik lõpmatus, koridor, „mis käis ringi ja millest polnud pääsu”, koridor,„kus lõpuks ei olnud vahet enam selles, kas läksid edasi või tagasi, ja kusviimaks üsna üksi seisid ukse ees, mida ei olnud, ja millele ainult sellepärastkeegi ei saanud kirjutada „Nada” – ei midagi.” Järelejääv on üksnes „inimesehirm, kes midagi ei tea ja midagi ei mäleta – sündimata lapse hirm.”

Emil Tode ”Piiririik”

Midakaugemale ajas jääb Emil Tode (Tõnu Õnnepalu, sünd 1962) romaani „Piiririik” ilmumine, seda enam näib tatähistavat ise sümboolset piiri. 1991. aastal saab Eesti tagasi oma riiklikuiseseisvuse. Sealtpeale algab järsk lahtihaakimine endisest koloniseerijast,Nõukogude Liidust, ja tagasitee Euroopasse. Ent läbielatud traumad on jätnudkollektiivsesse identiteeti sügavad lõhed ja Eestis 20. sajandi algul niiolulist rolli etendanud kultuuriline Euroopa-müüt on minetanud omavalgustusliku sisu ja taandunud poliitiliste ning majanduslike eesmärkidekogumiks.

Romaan„Piiririik” keskendubki psühholoogilise perifeersuse, pidetuses tekkivaüksilduse esitlemisele. See on Eesti üleminekuaega, lootusi ja vaevusisümboliseeriv romaan.Kuid „Piiririik” osutubpiiritähiseks ka kirjandusväljal endal. 1985. aastal luulekoguga „Jõeäärnemaja” debüteerinud Tõnu Õnnepalu kuulub kirjanduskriitik Kajar Pruuli hinnangul nn „vana sajandi uute luuletajate”põlvkonda, kuhu ta lülitab ka Priidu Beieri, Tõnu Trubetsky, Merca, Kalev Kesküla, Indrek Hirve, Hasso Krulli, Karl Martin Sinijärve, Sven Kivisildniku, Triin Soometsa jmt. Õnnepalu „eleegiline argihetke- jatähendusetusepoeesia” jõudvat kriitiku meelest tippu luulekogus „Ithaka”(1988). Ühtlasi selgub, et sealt peale muutub tähtsaimaks olemise enda küsimus,millele otsitakse vastust „mina” ja „teist” ühendava-lahutava piirolukirjeldustes.

Õnnepalukirjanikuna manifesteeribki seda piiriületust pseudonüümi Emil Tode allilmutatud romaaniga. See ei jää ainsaks varjunimeks, autobiograafiline teos„Harjutused” (2002) ilmub Anton Nigovi nime all. Kirjandusteadlase Piret Viirese arvates poleks „Piiririiki” varem eesti keeles kirjutadasaanudki. See sai võimalikuks alles 1990-ndate algul koos Eesti sisenemisegapostmodernsesse maailma, mida iseloomustas uute infotehnoloogiatekasutuselevõtt ning seeläbi kujunev „maailmaküla”, globaalne majandus japoliitika. Vaimsel väljal leidis see kõik väljendamist nn postmodernistlikuskirjutuses. Kirjandusuurijate arvates iseloomustavatki Tode/Õnnepalu„Piiririiki” just seda tüüpi kirjutus: segu pihtimusest ja ülestunnistusest,millest sünnib pinge „jutustamisiha ja vastumeelsuse vahel” (E. Laanes), „mõtteid ja inimesi varjavad allusioonide, kujundite,kirjutamisskeemide, keeleliste klišeede lademed” (T. Hennoste).

Alates juba pealkirjast ning lõpetadesautorikujundiga (oma lugu, mille juhtumises ei olda üldse kindel – jutustaja onlõhestunud identiteediga androgüünne mees, kes tuleb „maalt, kus päike onharuldane teemant”) sümboliseerib „Piiririik” tulevikku, millest Eestis olidpaljud põlvkonnad määratud üksnes unistama, mis aga riigina kätte jõudnultrabas oma võimaluste, ahvatluste, ent ka uute nähtamatute piiridega.

Mitte ainult Õnnepalu „Piiririigi” hajuv peategelane pole see, kes puberteeti sisenenuna oliavastanud oma homoseksuaalsuse (millest on jälg Anton Nigovi pihtimusteoses„Harjutused”) ja selle läbi ka oma süü. See välise väikekodanliku korrastatusetagant ühtäkki avastatud süütunne, ebakindlus ja kaos iseloomustab kogu eestiühiskonda. Minategelase pöördumised Angelo poole, tema pihtimused šokist, midata koges Idast Läände (Pariisi) tulles, Franzi-nimelise professori armukesekssaades ja teda (kujutluslikult(?) – sest mõrv ise jääb kirjeldamata) mõrvates;kogu romaani fragmentaarne, mälestuskatketest ja kirjadest küllastatud süžeenäib teenivat iseendaks saamise otsingut läbi Teise. Paraku jääb seesaavutamata. Lahenduseks on mõrvaga lõppev eksistentsiaalne mäss.

„Piiririigi”jutustaja räägib „surmakiusatusest”, mis on ainus tõelisena võetav reaalsus,seisnegu see siis freudistlikus isatapus või Camus’likus vabastavasmetafüüsilises suitsiidis. Kriitika ongi sedastanud Tode/Õnnepalukirjandusfilosoofiliste eeskujudena Albert Camus’d („Võõras”) ja Fjodor Dostojevskit („Idioot”). Nii „Piiririigi” kui ka Tode/Õnnepalu teisteromaanide hingepagulased, mõistmatuse ja iseenda hälvete pärast kannatavadKristused või igaveseks iseenda otsingu teedele määratud palveränduridmeenutavad Camus’ absurdi-inimest, kelle üksildane elu – kirjaniku sõnul – onvarjutatud „veel tulemata aastate pimedast hingusest, mis võrdsustab oma teelkõik, mis neile valida antud juba elatud aastatel.”

Õnnepalu/Tode „Piiririigi” menu oli erakordne. Ligikahekümnesse keelde tõlgituna kujutab ta endast kaasaja eesti kirjandusevisiitkaarti rahvusvaheliseskirjandusilmas. Eesti enda 20. sajandi lõpu kirjandusväljal omandas „Piiririik”epohhiloova tähenduse kui sild modernismist postmodernismi.

Andrus Kivirähk. ”Rehepapp”

AndrusKivirähk (sünd 1970) on 21.sajandi esimese kümnendi menukaim eesti kirjanik. Esimesed müürikividrahvakirjaniku mainele laob ta 1995. aastal, algul ajalehesabades, seejärelraamatuna ilmunud eestiaegse sepa „Ivan Orava mälestustega”, millest 2001 ja2008 ilmuvad täiendatud trükid. Kivirähki loodud rahvusmütoloogilinetegelaskuju elab oma elu ajalehe Eesti Päevaleht veerukirjutustes isegi pärastsurma. 2009. aastal Tallinnas püstitatud Vabadussõja risti ausammas seotakseIvan Oravaga – see on tema hauarist, seal on tema haud. 2000. aastal ilmuvast „Rehepapist” saab kaasajaeesti kirjanduse tuumtekst. Üha uued ja uued trükid tõstavad selle kogutiraažikümnetesse tuhandetesse. Aasta pärast esmailmumist jõuab teos teatrilavaleautori dramatiseeringuna Eesti Draamateatris. „Rehepapp” on tõlgitud soome, ungari,läti, norra ja vene keelde.

Romaani– tõsi, žanrimääratlusega ollakse kimpus, on pakutud kavalkaadromaani (MaieKalda), aga see on võetav karahvusmütoloogilise actionina– populaarsus toetub kahele Kivirähki kirjanikuomadusele, mis leiab kehastuseka tema ülejäänud proosaloomingus. Nendeks on pajatamine ja pühaduse või endpühaks pidava elunähtuse naljaks pööramine, karnevaliseerimine.

Arvatavalt 19. sajandi eestlaste külaelustkolme-kümnel novembripäeval – iga päev on üks peatükk – jutustavat „Rehepappi”on võimalik käsitleda „rahvausundi illustreeritud lühikursusena”. Just nii onpealkirjastanud oma retsensiooni raamatule Melika Kindel ja Kadri Tüür. „Rehepapi” müütilises maailmas tegutsevad kratid, libahundid, tondid,külmkingad, puugid, Katk, Halltõbi ja Vanapagan nihestuvad Kivirähki pajatustespehmejoonelisteks karikatuurideks. Nad on samasugused argised tegelased nagukülarahvas tervikuna. Nende ees võidakse tunda küll hirmu, ent sellest saadakseüle trikitamiste ja petmistega. Kratte kasutatakse igapäevaselt toiduhankimisel. „Nad on otsekui koduloomakesed, kes on olemas iga korraliku inimesemajapidamises,” tõdevad Kindel ja Tüür.

Eestlastest lugejate äratundmiselamuse allikaks onneid ümbritsevad kinniskujundid, mida Kivirähk mõnuga võimendab. Kõigepealt see, et eestlased on varastaja-rahvas.Romaani algusepisood – Koera Kaarli sulase seebiõgimine mõisa sahvris ningsellele järgnev kõhuvalu – juhatab sisse sakste ja üksteise tagant varastamiselõppematu nõiaringi.

Luuletajast kriitik François Serpent juhib oma arvustuses tähelepanu sellele, et „kylaelanikke ei eristayksteisest see, kes varastab ja kes mitte (sest varastavad kõik), vaid see, kuidas keegiseda teeb.” Huvitav on jälgida, kuidas eesti rahvajuttude kangelane rehepapp –Serpent võrdleb teda eestlaste Moosesega –, kelle vastasjõuks on olnudtraditsiooniliselt vanapagan (meenutagem Juhan Kunderi muinasjuttu „Rehepapp ja vanapagan” või F. R. Kreutzwaldi „Julget rehepappi”), omandab romaanis hoopis n-ö ülemmetoodikupositsiooni. Tema teab, kuidas täbarast olukorrast välja tulla. Rehepapp onotsekui ülekavaldamisvõtete käsiraamat. Tõenäoliselt tänu Kivirähki„Rehepapile” on kinnisväljend „rehepappi tegema” leidnud 21. sajandi alguseeesti üldkeeles sagedast kasutamist petmise tähistajana. Et rehepapp kuulub isekülarahva hulka, et ta pole mingi šamaan, kuigi suhtleb üleloomulikeolenditega, seda kinnitab ta isikunimi – Sander.

Võibmuidugi küsida, kas peale varastamise, ahnitsemise, petmise on ka midaginiisugust, mis iseloomustab eestlasi positiivses mõttes. Kivirähkil on selleks tegelaseks Muna Ott, mees kes otse põrgustmarsib kiriku teenistusse ning kelle meelest kõik jumalad on head. „Kalevipoegja Jeesus ja Vanakurat. Tark mees või nõid pügab neid kõiki.” Nõnda esindabMuna Ott eestlaste väidetavat pragmatismi, ülimat kohanemisvõimet ükskõik misvõimuga. Teiselt poolt vaadates pole aga selleski midagi rõõmustavat, sestseda, mis eestlastele paistab nende ellujäämise nurgakivina, tõlgendavad teisedpõhimõttelagedusena.

Kivirähki„Rehepapi” kirjanduslikuks sugulaseks on Enn Vetemaa travestia „Kalevipoja mälestused” (1971) ja Kivirähkigasamas võtmes kirjutatud „Krati nimi oli Peetrus” (1991). See on hierarhiatestküllastatud „eepilise mineviku” ülekandmine rahvalikku naerukultuuri, kui siiniseloomustamiseks laenata maailmakuulsa vene kirjandusfilosoofi Mihhail Bahtini mõtet tema „Eepose ja romaani” uurimusest.

Naerutamiseja iroonia kõrval on Kivirähki romaanil oma selge õigustav paatos: eestlasteeksistents kui piiripealne nähtus ongi vorminud nende eluvaadet ja käitumist.Ehk seesama rehepapi sõnadega: „Meil pole, millega maksta. On vaid seesama,kokku näpatu. Ja siis veel elu – mis kõlgub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas.[---] Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite jatrikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida.”

CorneliusHasselblatt, saksakeelse „Eesti kirjandusloo” autor, on tabanudKivirähki romaani tõelistallhoovust: „kratsides” küll rahvuslikku müüti, on see samas „identiteetiloovkunstiteos”.

**

Rein Veidemann "101 Eesti kirjandusteost" - Sari“101 Eesti...”
224 lk, kõva köide, Kirjastus Varrak, 2011