Kui te olete nõela heinakuhja kaotanud, siis mõtlete ja kõnelete sellest nõelast palju rohkem kui kõigist oma õmbluskarbi nõeltest kokku. Seesama seadus kehtib ka füüsikas.

Juuli teisel nädalal Dublinis toimunud euroteaduse avatud foorumil ilmnes see selgemalt kui mõnes muus olukorras. Mitme füüsiku kuue aastakümne eest välja mõeldud mehhanism, mis võimaldab paberil luua jõuvälja, mille kandjad omakorda annavad paberil asuvatele osakestele massi, on köitnud kõrgeid energiaid uurivate füüsikute meeli. Viimased paar aastat on selle vastu huvi tundnud ka laiem avalikkus, sest seda Peter Higgsi nime kandvat osakest pole siiani tõenäoliselt kätte saadud.

Iirimaa pealinna konverentsikeskusse kogunenud 4500 teadlast, poliitikut, ärimeest ja kunstiinimest ilmutasid eriti suurt huvi loengute vastu, mis olid mingilgi moel seotud Higgsi osakesega. Oli siis kõnelejaks maailma üks värvikamaid kosmolooge ja edukamaid teaduskirjanikke Lisa Randall või universumi võimalikku ehitust kirjeldava superstringiteooria rajaja ja populaarne teaduskirjanik Brian Greene. Ja muidugi CERN-i peadirektor professor Rolf-Dieter Heuer, kes pidulikult kuulutas: „Me siseneme tumedasse universumisse!”

Koputades Jumala uksele

Higgsi osakest on nimetatud Jumala osakeseks. Paradoks on selles, et kuigi enamik kõrge energia füüsika inimesi kuulutab end leebemal või karmimal moel ateistideks, ei saa nad läbi Jumala nimeta. Lisa Randall reklaamib oma värskemat raamatut, mille pealkiri on „Knocking on Heavens Door”. Kosmoloog on pannud oma universumi ehitusest pajatavale raamatule pealkirja Bob Dylani laulu järgi.

Rolf Heuer on oma LHC ja Higgsi bosoni jutuga suurem staar kui Bob Geldof jutuga, et kasv on ahnuse eufemism. Mõlemat kuulatakse hingevärinal, kuid erinevus on selles, et iga Heueri sõna usutakse. „Me oleme ehitanud supermikroskoobi!” kuulutab ta. Heueri esinemine on ilmekas. Kord ta mõtleb, kord kujutab hoogsalt kätega õhus algosakeste trajektoore, kord muutub tema liikumine hüplikuks, vahepeal ta suisa tantsib.

Suured energiad ja väikesed vahemaad – see on mängumaailm, kus hirmkallite osakeste kiirenditega askeldavad füüsikud, kellest enamik pole osakeste põrgatit näinudki, vaid vahib päevade ja ööde kaupa arvutiekraani. Mõõtkava loeb. Ja mikromaailma nägemiseks tuleb see sisse suumida. Inimskaala ei ole universumi skaala, inimese jaoks tundub see olevat liiga suur. Nõndasamuti tundub inimese jaoks algosakeste skaala olevat liiga väike. Inimene on nende kahe vahel. Kui logaritmilises skaalas mõõta – milles sama pika lõigu moodustab kümme või sada või sada miljonit –, tegutseb inimene täpselt vahepeal.

Kui inimene oleks sfäär, siis oleks mure murtud, kõik oleks sümmeetriline. Kuid inimene ei ole sfäär, isegi mitte omaenese peegelpilt. Parem ja vasak ei ole üks ja sama. Ühest väikesest sümmeetria rikkumisest tuleneb ka osakeste ja kogu meile teadaoleva mateeria mass. Häda meile, et seda teadaolevat mateeriat on nõnda vähe, vaid neli sajandikku arvatavast kogumateeriast.

Küsimusele, kust saab massi Higgsi osakene, mis kõigile teistele massi annab, vastab seminari juhataja: „Iseendalt.” Kas te siis ei teagi või? Tunnistan iseendale vaikselt, et ega ei tea küll.

Avab rahakraanid

Iga loll oskab kaks rongi kokku põrutada. Targem peab olema, et Genfis LHC-l kaks prootonite kimpu kokku põrutada. Kuid katsu sa pärast kokkupõrget aru saada, mis oli mis. Heuer ja tema kolleegid kinnitavad, et nemad nüüd teavad – täpsusega üks osa miljonist.Teavad ja kinnitavad, et on avastatud uus osake. Kuna otsiti Higgsi osakest, siis kleepub see nimi uuele külge. Kuid keegi ei väida, et on avastatud just nimelt Higgsi osakene. Või täpsemalt – et on avastatud osakene, mille käitumine vastab teoorias välja rehkendatud Higgsi osakest iseloomustavale käitumisele.

Kuid Heuer visandab juba uusi arengusuundi. Osake on peaaegu käes. Ja see annab lootust, et avanevad uued rahakraanid.

Teadustoimetaja osavõttu ESOF 2012 üritustest toetas ajakirja Nature projekt Nature Stars.

.




LÜHIDALT TEISTEST TEEMADEST TEADUSKÜLJEL

Ambartsumjani auhind eestlasele

21. juulil Armeenia teaduste akadeemias toimunud pressikonverentsil teatati, et Eesti TA liige Jaan Einasto on pälvinud Viktor Ambartsumjani nimelise rahvusvahelise auhinna. Sellega tunnustatakse tippteadlasi, kes on saavutanud silmapaistvaid tulemusi astronoomias ja astrofüüsikas.

Nõukogude Liidu ja Armeenia kuulsa astrofüüsiku Viktor Ambartsumjani (1908–1996) nime kandva auhinna asutas 2009. aastal Armeenia president ja esimest korda anti 500 000 USA dollari suurune preemia välja 2010. aastal. Selle võitsid Genfi observatooriumi astronoom Michel Mayor ja kaks tema rühma liiget olulise panuse eest planeedisüsteemide ja nende tähtede suhete uurimisse.

Teist korda välja antavat auhinda jagasid kaks astronoomi. Tartu observatooriumi esitatud astrofüüsik Jaan Einasto võitis selle „fundamentaalse panuse eest tumemateeria ja kosmilise võrgustiku avastamisse” ning Vilniuse ülikooli esitatud Venemaa Lebedevi füüsikainstituudi professor Igor Novikov meetodi eest, mis võimaldas vaatlustega kinnitada, et meie universum on alguses olnud kuum, ja kvasarite massi määramiseks välja pakutud meetodi eest.

Allikas: Eesti TA, Ambartsumjani auhinna komitee



TSITAAT

Lisa Randall
USA kosmoloog

„Suurtel energiatel hakkavad tõed universumi kohta plahvatama.”


SOOVITUS

Tartu linna vanade aegade otsingul

Horisondi juuli-augustinumbris saab näha Tartu linna maketti 1686. aastast. Ajaloolane Kalle Kroon käib mööda linna ringi ja otsib sealt tollaste aegade jälgi. Numbrisse mahuvad kenasti veel suured aafrika elevandid ja kvantosakesed, rahvusvaheline füüsikaolümpiaad Eestis ja Sõrve muinaslaevad. Õpetatakse, kuidas pilvedest saab välja lugeda atmosfääri tasakaalu laadi.