Ilmselt sobib seekordse Da­vosis peetava majandusfoorumi kajastamisel viidata Thomas Mannile, kes selle paiga oma romaaniga „Võlumägi” kaardile kandis. Lugu hargneb ju sealses sanatooriumis, kus tegeletakse tuberkuloosihaigetega, ja pakub nii sobiliku metafoori ikka veel valudes vaevleva maailmamajanduse kirjeldamiseks.

Kas globaalne kapitalism teeb läbi pikaaegset tõvest toibumist või kannatab ravimatu haiguse käes? Pole ehk üllatav, et enamik äri- ja poliitikaliidreid teeb ikka panuse esimesele, kuid meeleolu Davosis on palju mornim kui buumiaastatel enne krahhi, nentis ajakiri Economist. Viimasel viiel aastal on Davosis valitsenud üldse üsna volatiilsed meeleolud. Algul eitus. Siis paanika. Seejärel lootus, et hullem on möödas. Nüüd aga näriv kahtlus, et surutis ei taha sugugi läbi saada.

Seekordse ürituse motoks on kuulutatud „dünaamiline elastsus”. Seda – Dynamic Resilience – saaks muidugi tõlkida ka eestipärasemalt, kuid ega see asja palju arusaadavamaks teekski. Sest nagu on leidnud paljud vaatlejad: kui sel sõnapaaril üldse mingi tähendus on, siis on tegemist viitega sellele, et loota tuleks parimat ja valmistuda halvimaks.

Igal aastal teeb konsultatsioonifirma PwC ulatusliku küsitluse ärimaailma liidrite seas. Selle aasta Davosi foorumi eelõhtul avaldatud uuringu sõnumiks on, et kui mullu ja tunamullu tunnetati paranemist, siis selleks aastaks nähakse hangumist. Kuhu ka äriliidrid ei vaataks, näha on probleemid, olgu reaalsed või ette arvatavad. Euroopas muretsetakse, kuidas mõjuvad säästuprogrammid majanduskasvule ja mida toob kaasa suur tööpuudus. Indias näiteks on probleemiks inflatsioon. USA-s uuesti silmapiirile kerkinud fiskaalkuristik. Jaapanist aga kerkivad üleilmse valuutasõja pilved, kuna Tokyo on asunud oma jeeni väärtust alla lööma. Ega ka Briti euroreferendumi väljakuulutamine just kindlust lisa.

PwC Internationali esimehe Dennis Nally sõnul on äriliidrid ettevaatlikud nii enda lühiajalistes plaanides kui ka maailmamajanduse väljavaadetes. Nad on kaugel jõulise üleilmse taastumise ennustamisest ja pühendunud pigem kulude kärpimisele ja efektiivsuse suurendamisele. Paljud ettevõtted on tööjõukulusid kokku tõmmanud, palkasid külmutanud ja investeeringuid paremateks aegadeks edasi lükanud. Seetõttu on neil küll raha, kuid välja seda käia ei söandata.

Laenuraha aeg on möödas

Kuid Davosis päeval ettekandeid kuulates ja õhtul baarileti ääres mõtteid vahetades peaksid paljud osalejad jõudma järeldusele, et nende varem soovitud ja rakendatud retseptid – eelarvekasinusest kulude agressiivse kärpimise ja nõrgemate ametiühinguteni välja – on kokku kuivatanud tarbijate kulutused. Kui varem sai kulutusi suurendada majapidamiste laenukoormust kasvatades, siis nüüd ei kipu pangad laenu andma ja ega tarbijad ei taha võtta ka.

Maailma ametiühinguid koondava UNI peasekretäri Philip Jenningsi sõnul ongi tegemist kahe suure probleemiga: äriettevõtted koguvad tagavarasid ja tarbijail ei ole kulutamiseks vahendeid. „Võlumägi on surnud raha täis. Ettevõtete arvetel seisab triljoneid dollareid, mis ei tee midagi,” ütles Jennings Economistile. Vastus nõudluse puudumisele on tema meelest lihtne: „Andke maailmale palgatõus.”

Jenningsi sõnul suhtub ametiühingute muredesse tõsiselt ka 1971. aastast Da­vosi foorumi eestvedajaks olev Klaus Schwab, kes propageerib nüüd „kaasavat globaliseerumist”. Võib-olla näitab ka Jenningsi kui ametiühingutegelase osalemine Davosi foorumil ärieliidi hoiakute muutumist. Veel 1990. aastatel oli tegemist vaid tööandjate üritusega. 

VAATA GRAAFIKUT TERVIKUNA



Davosi foorum – äpardunute klubi?

Maailma Majandusfoorum (WEF) on võtnud buumiaastatega võrreldes vähem triumfeeriva tooni, aga pole jõudnud lähemale probleemide lahendusele, leidis Briti ajaleht Guardian.

Davosi peeti võitjate klubiks. Ettevõtete juhid kogunesid igal talvel kõrgele Šveitsi Alpidesse, et diskuteerida üleoleval moel maailmamajanduse seisust ja sellest, kuidas saaks seda ümber kujundada ülemaailmsemaks, turumajanduslikumaks.

Kuid viis aastat pärast Lehman Brothersi (mille boss Dick Fuld oli Davosis püsikunde) kokkuvarisemist on WEF võtnud vähem võiduka hoiaku. Seda võiks nüüd nimetada äpardunute klubiks. Mitte kaotajate klubiks: isegi keset langust saavad jõukad hästi hakkama. 2010. aastal nägi üks protsent tipus olevaid ameeriklasi oma sissetulekute suurenemist 11,6 protsendi võrra, samal ajal kui põhjas oleval 99 protsendil suurenes sissetulek vaid 0,2 protsenti.

Kuid nüüdseks on Davosi kildkonna taga igatsetud majandusmudel purunenud, tõdes Guardian.