Orguli viimane koduloom

Kui Orgul perekonna nõudmisel armsaks saanud merisead maha müüs, oli ta mitu nädalat järjest tujust ära. Ja seda ennekõike sel põhjusel, et uusi koduloomi tal koju tuua enam ei lubatud.
See oli tõepoolest raske hoop, sest kogu elu, poisi-east peale, oli Orgulil koduloom olnud. Ta oli nendega harjunud ega kujutanud elu ilma nendeta enam ettegi.

Juba kolme-aastasena jonnis ta vanematelt välja koerakutsika, hiljem siiami kassi ja juba peale kuuendat klassi ostis suvel õpilasmalevas teenitud raha eest akvaariumi. Sellest ülejäänud raha ja ka vanematelt saadud taskuraha läks sellest ajast alates ja mitu aastat järjest uute kalade ja neile defitsiitse sööda hankimiseks. Kui aga siiami kass vanemate hooletuse tõttu kolmeks päevaks nälga unustatuna – Orgul ise viibis pioneerilaagris ja isa-ema käisid ekskursioonil Karjalas – Orgul kalad nahka pistis ja ise selle kätte ära kärvas, otsustas Orgul endale kedagi suurt ja tugevat muretseda. Mitu nädalat noolis ta tol sügisel loomaaias, tõsise kavatsusega mõni tiigripoeg või lõvikutsikas koju tuua. Ei õnnestunud aga ei öine sissemurdmine puuridesse ega ka looma-talitajate äraostmine.

Ning Orgul leppis bernhardiiniga, kellega koos möödus eluetapp keskkooli algusest ülikooli lõpuni. Siis jäi Berna vanaks, hakkas tagumist poolt enda järel mööda maad vedama ega tundnud enam tuttavaid inimesi ära, haukus nende peale ja jõudis mõnda rünnatagi juba. Jahimehest naabrimees kustutas ta eluküünla põdrakuuliga, nii suur oli Berna. See oli ülikooli lõpueksamite aegu. Sügisel asus Orgul tööle – nagu riiklik suunamine ette nägi – Tartusse! Algas poissmehepõlv. Orguli üksindust leevendas tol perioodil intensiivne tegelemine lindudega. Algul jändas ta ühe papagoi õpetamisega, peagi aga loobus ta sellest ja läks üle kanaarilindude imetlemisele. Kaunite lindude pidaja ei saanud aga Orgul kaua olla, sest järgmine „tiivuline“, tema lapse ema ja mõne aja pärast ka isiklik naine, ei sallinud enda kõrval teisi imetlusobjekte. Orgul müüs kanaarilinnud soliidse summa eest maha ning selle raha eest osteti ühises majapidamises vajaminevaid asju; Orgulist sai korralik perekonnainimene.

Ligi poolteist aastat oli laps Orgulile kodulooma eest. Ta tegi häält, millest keegi midagi aru ei saanud, nagu linnud-loomadki, ning vajas hoolitsemist samamoodi nagu kutsikas, kassipoeg ja linnudki; ainult kuse- ja sitalappide vahetamine tuli juurde; imelik, et see millega alama astme olevused – loomad – ise hakkama said, vajamata abi ega koristamist (noh linnud küll sittusid vahel, kuhu juhtus, aga oli neid siis vaja puurist välja lasta), sellega ei saanud looduse kuningas inimeselaps hakkama...Kui aga laps käima ja juba rääkima hakkas ja muidu ka liiga inimese-sarnaseks muutus, tekkis Orgulil jällegi vajadus kodulooma järele.

Ta tõi koju hamstrid. Need elasid suures klaasanumas ligi kaks aastat, siis surid mingi tundmatu tõve kätte kõik ühekorraga.

Peale hamstreid tulid viinamäe teod (neid käis Orgul ise Saaremaalt toomas), konnad (tal õnnestus isegi suur kannuskonn ja marmor-võrakonn hankida), ahv (meremehelt ostetud tundmatu liik) ja ussid (rästik, nastik, vaskuss ja Kesk-Aasiast toodud gürsa).

Viimaste pärast oli naine Orguli peale eriti tige, püüdis neid korduvalt mürgitada, aga ussid ei puutunud kunagi tema antud ega pandud toitu. Tütar aga hakkas usse armastama. Tõmbas ussianumatel (need pidid ju eraldi olema, muidu oleksid gürsa ja rästik suure nastiku ja ka pisikese vaskussi lihtsalt nahka pannud) aga kaaned pealt ja tahtis neile kangesti pai-pai teha. Kõige rohkem küünitas ta kollaseroheliselaigulise gürsa poole, kes talle aga ähvardavalt vastu siseses, kuigi ei rünnanud kordagi. Kuivõrd see mäng aga vaatamata kõigele siiski eluohtlikuks ähvardas muutuda (kuhu sa usse ikka lapse eest peidad), pidi Orgul oma ussi-kollektsiooni likvideerima.

Järgmised olidki triibulised merisead. Ja nendega läks kiiresti. Vaid paar korda jõudis naine toas vabalt ringiuitavate sigadele otsa komistada, kui hakkas nende äraviimist nõudma. Tütrele ei olnud vastuvõetav jällegi sigade poolt tekitatud hais (mitte sitahais, sest nad olid õpetatud ilusti oma junnid kindlasse jahedasse kohta laskma; vaid lihtsalt nende endi hais). See oli tõepoolest vastik ja mis sest, et tütar alles kuuendas klassis käis, ehtis ja värvis ja lõhnatas ta ennast juba üksjagu, aga merisigade hais käis üle ja nii see ei saanud see enam kesta. Orgul andis sead ilma rahata oma heale töökaaslasele.

Nii jäigi Orgul ilma koduloomata. Kuri korraldus mingisugustki kodulooma enam mitte muretseda pööras Orguli sees rahutuseks ja hingehädaks. Nii et paari nädala pärast seisis Orgul küsimuse ees: kuidas edasi elada?

Nagu öeldud: ilma koduloomata Orgul lihtsalt ei saanud. Järelikult tuli järgmiseks koduloomaks leida olevus, kes oma olemasoluga teisi pereliikmeid ei häiriks.

Kaua vaevles Orgul kolme tundmatuga võrrandi lahendamisel. Targa ja kogenud inimesena rääkis ta kõigile oma murest ja hoidis kõrvad igal pool lahti, ehk juhtub midagi kuulma; hoidis silmad igalpool lahti: ehk satub kuskil nägema. Pääsetee, nagu ikka taolistel puhkudel, hakkas terenduma aga alles siis, kui Orgul juba lootuse kaotanud oli. Nimelt kohtas Orgul ükskord saunas oma vana klassivenda, keda polnud kaua näinud. Käidi koos laval, visati leili ja viheldi, jutt jooksis soravalt. Hiljem eesruumis ennast jahutades ja õlut juues kuulis Orgul äkki klassivenna seest mingeid häälitsusi. Arvas selle küll tühipaljaks kõhu korisemiseks, aga naljaviluks küsis: „Elab sul seal keegi või?“

Ja saigi teada, mida vaja. Orgulit hakkas asi kohe huvitama. Ta päris tuttavalt loomakese eluviiside, toitumistavade ja käitumisharjumuste kohta. Kõik sobis, see mida ta kuulis, rahuldas teda täielikult. Ta oli õnnelik, et sellise leiu otsa sattus, ja mõtles hirmuga, mis oleks saanud, kui see tal avastamata oleks jäänud, kui ta täna sauna poleks tulnud ega klassivenda seal kohanud. Ühtlasi sai kinnituse ka vana tõdemus, et saunaskäimist ei pea sa iial kahetsema.

Otsus oli tehtud: ta muretseb endale kõhu-ussi!

Ainult millise?

Talle teadaolevatel andmetel oli neid mitut sorti.

Orgul muretses vastavasisulist kirjandust ning hakkas asja uurima. Mõne nädalaga avastas ta enda jaoks helmintide kireva ja liigirohke pere. Ta poleks osanud arvatagi, et valik nii rikkalik saab olema.
Helminte (kr. helmins ’uss) oli kokku 5600 liiki. Neist võis inimesel esineda ca sada viiskümmend.
Nende seast hakkaski Orgul endale kõige sobilikumat otsima.

Kõigepealt jagunesid helmindid geo- ja biohelmintideks. Geohelmindid arenevad viljastatud munast suguküpseks isendiks peremeest vahetamata. Peremees-organismi soolde munetud munad aga peavad aga valmimiseks väliskeskkonda sattuma. Biohelmindid seevastu arenevad mitmes peremees-organismis. Lõpp-peremeheks saab organism, kus nad suguküpseks saavad. Mõnede biohelmintide arenemiseks on vaja mitut vaheperemeest.

Orgulile olid sümpaatsemad geohelmindid kui paiksed ja üheperemeheussid. Nendest võisid inimesel esineda solkmed, naaskelsaba ja piuglane. Esimesed –solkmed – tekitasid Orgulis vastikustunde ainuüksi oma nimega ning selle liigi jättis ta kohe kõrvale. Piuguss (Trichocephalus trichiurus) ehk piuglane ehk piitsuss hakkas Orgulile aga kohe meeldima: jõhvitaolise esiotsaga, emased 5-6, isased 2-3 sentimeetrid pikad. Paraku tuli aga ka piugussid kõrvale jätta, sest need elavad ainult pimesooles ja pimesoolt Orgulil enam polnud. Naaskelsaba (Enterobius vermicularis) oli jällegi liiga väike: ulatus vaevalt sentimeetrini. Pealegi võisid nad päraku ümbruses ebameeldivat sügelust põhjustada. Sest suguküps emane väljub öösiti päraku ümbruse nahavoltidesse munema.

Leidmata sobilikku kõhuussi geohelmintide seast, süübis Orgul biohelmintide liigirohkusse. Kui geohelmindid kuulusid ümarloomade hõimkonda ja ümarusside klassi (mõned, tõsi küll, ka kidakärssete klassi, aga neid meie soojusvöötmes inimesel ei esine), siis biohelmindid olid peamiselt lameusside hõimkonnast. Mõned üksikud liigid ka rõngasusside hõimkonnast väheharjasusside ja kaanide klassist. Viimaste puhul oli huvitav see, et mõned liigid võisid paljuneda sugutult, pungumise teel, teistel liikidel esinesid jällegi kääbusisased. Tuli ette ka hermafrodiite.

Paljutõotav oli lameusside hõimkond.

Seal oli kolm klassi: ripsussid, imiussid ja paelussid.

Kõige rohkem meeldisid Orgulile ripsussid, läbipaistvad ja eredavärvilised süstikja, pallja või lehekujulise kehaga ning täiesti arenenud meeleelunditega olendid. Paraku elasid ripsussid veekogude põhjas ning kuna neid enda sisse ümber asustada polnud võimalik, tuli nendest loobuda.

Kõne alla tulid imiussid: maksakaan, siberi kakssuulane ja vereimilane. Viimane tungib veest organismi otse läbi naha, elutseb värati – jt. veenides ning kusepõie veresoontes. Opistorchis e. kassi- e. siberi kassuulane kuulub kahepõlvsete (Digena) alamklassi ning teda võib saada toorest või pooltoorest kala süües. Maksakaani vastsed satuvad organismi nendega saastunud vee joomisel. Elutsevad maksa- ja sapiteedes.

Kõige sobilikumaks osutusid siiski paelussid (Cestoda).

Nende vastsed uuristuvad läbi vaheperemehe sooleseina ja pääsevad neile sobivatesse elunditesse, kus arenevad larvotsüstiks. Lihastes parasiteerivat vastset nimetatakse finniks, rahvapäraselt tanguks. Vaheperemehe liha või elundite söömisel nakatubki nendest lõpp-peremees. Soolestikus areneb tang uuesti paelussiks.

Levinumaid paelusse oli viis: laiuss, nudipaeluss, nookpaeluss, põistangpaeluss ja kääbusviik. Kõige keerulisema elutsükliga oli laiuss. Laiussi vette sattunud munast koorub kerajas ripsvastne, kellest toituvad aerjalised vähid. Viimaste kõhuõõnes areneb ripsvastsest protserkoid ehk eeltang. Kalad söövad vähikesi ning nende lihastes ja elundeis see eeltang areneb, kasvades kuni kahe sentimeetri pikkuseks. Inimese soolestikku satub protserkoid toore või pooltoore kala söömisel.
Laiuss võis kuni 20 meetri pikkuseks kasvada.

Seda oli natuke palju.

Parajam oli peensooles elutsev, harilikult 1,5-2 meetri pikkune paeljas, paljudest lülidest koosnev nookpaeluss. Teda võis hankida toorest või puudulikult kuumutatud sealiha süües. Halb oli see, et nookpaelussi vastsed võisid verega mööda organismi laiali kanduda. Mõnel juhul võib tekkida tangtõbi. Eriti ohtlikud on silmas või ajus peatunud põisjärgus olevad nookpaelussi vastsed, põhjustades pimedaksjäämist, langetõvega sarnanevaid hooge või koguni äkksurma.

Põistangpaelussi (Echinococcus granulosus) pärisperemeheks on lihasööja kodu- või ulukloom, kõige sagedamini koer, rebane või hunt. Vaheperemeesteks harilikult taimtoidulised loomad, siga ja inimene. Põistangpaelussi 2-6 millimeetri pikkune keha koosneb iminappade ja nookudega päisest ning 3-4 kehalülist. Vaheperemehe makku jõudnud munadest vabanevad looted, kes vere- või lümfivooluga kanduvad maksa, kopsu jt. elundeisse. Lootest areneb seal vastne – põistang, mõnikord kuni lapsepeasuurune vedelikku ja põislooteid sisaldav põisjas moodustis.

Ka ehinokokk ei sobinud Orgulile, sest ta võis täiesti suvalisse organisse elama jääda. Genitaalidesse näiteks. No ja kui jääkski kuskile mujale, mõnda teise ja vähem-intiimsesse organisse, siis hakka teda taga ajama, kus ta oma pesa on teinud! Ja lapsepeasuurune! Ei-ei, põistangpaelussist tuli nüüd küll ka loobuda.

Jäi järele nudipaeluss (Taeniarhynchus saginatus), kelle vaheperemeheks on veis. Temaga oleks kindel sott: elab soolestikus, päis kinnitub nelja iminapaga sooleseina külge. Päisele järgneb lame, paelakujuline lülidest koosnev keha.

Ainult pikkus (kuni 10 meetrit) kohutas Orgulit väheke, sest nii suurt kodulooma polnud tal varem olnud. Aga pikapeale harjus ta ka selle mõttega. Ja ega siis kõik nii pikaks kasva. Ja kui kasvabki, mis siis! Ikkagi on meeldiv mõelda: sul on suur kümnemeetrine sõber kõhus.

Järgneva nädala jooksul otsis ja ostis Orgul erinevatest kauplustest veiseliha ning sõi seda pooltoorelt. Toorelt oli liiga vastik, ei läinud alla. Boeuf’i à la tatari, toorest veiselihast tehtavat maitsvat rooga aga Orgul valmistada ei osanud, pealegi võisid sinna lisatud rohke sool ja pipar Taeniarhyncuse vastsed hävitada või vähemasti neid kuidagi invaliidistada; Orgul aga tahtis tervet looma.

Nii ta küpsetaski praeahjus veiseliha ilma soola-piprata poolvalmiks (nii et loomakese vastsed kahjustada ei saaks) ja sõi neid väikeste tükikeste haaval ketšupiga. Seedimisele ei mõjunud selline pooltoores liha küll kõige paremini; hullem oli aga see, et ta pidi oma rooga valmistama ja seda sööma öösiti, naise ja tütre eest salajas.

Siis jäi Orgul ootele.

Ta teadis, et nudipaelussi põisjärgus tang areneb ussiks paari-kolme nädalaga. Läheb veel samapalju aega, kui ta väheke suuremaks kasvab ning endast märku suudab anda. Orgul püüdis loomakese kasvutingimusi igati parandada, jõi rohkem vett ja hoidis õhtuti kõhu peal elektrilist soojakotti. Ta oli elevil.

Umbes kuu aja pärast tundis Orgul, et Ta on olemas. Nabast paar sentimeetrit allpool ja vasakul. Ta ootas veel paar nädalat ja sõi siis tüki küüslauku. Koolivenna jutu järgi pidi paeluss selle peale rahulolematuse märgiks miskitmoodi häälitsema.

Orgul ootas mitu tundi. Ei mingeid hääli.

Alles hilisõhtul enne magamajäämist kuulis Orgul õige õrna ja lühiajalist kaevet. Ega ta loomakesele ometi liiga palju haiget polnud teinud!? Ta paitas oma kõhtu ja rahustas ussi väikese lauluviisiga. Pärast rääkis temaga juttu ning pani talle nimeks Paelu.

Mõne kuuga kasvas Paelu suureks. Orguli arvates on ta praegu umbes kuue meetri pikkune. Tal on üle tuhande lüli. Lülides on hermafrodiitsed suguelundid, tagumised lülid on täitunud munadega.
Orgul on oma soolenugilisega rahul. Kui teistele koduloomadele pidi eraldi toitu muretsema ja valmistama, siis Paelu sööb sedasama mis ta isegi. Aja jooksul on Orgul tundma õppinud, missugused toidud Paelule meeldivad ja mis vastu hakkavad. Retsept on lihtne: Paelu ei armasta teravaid asju – sinepit, pipart, mädarõigast, sibulat. Ka kõrvitsaseemneid mitte. Nende peale ta uriseb rahulolematult. Kui aga Orgul keedetud juurvilja või näiteks mett sööb, tänab Paelu teada rahuloleva mõminaga.

Orgul elab Paeluga rahus ja üksmeeles. Õhtuti toas diivanil lesides silitab ta oma paljast kõhtu ning kujutlussilmas vormub iga korraga üha selgemini Paelu sale lihaseline portree.