„Kas me oleme varem kohtunud?” küsib Aleksei Turovski (68), kui oleme intervjuuks maha istunud. Eitav vastus tuleb kiiresti, sest tean täpselt, et me ei ole kunagi tutvunud ega vestelnud. „Olete kindel? Tudeng te mul olnud ei ole, seda ma mäletaks. Aga ehk olete loomaaias käinud?” ei jäta zooloog jonni. Olen hämmingus, sest kuidas on võimalik, et aastaid sadadele tudengitele Tartu ja Tallinna ülikoolis loomapsühholoogiat ja zoosemiootikat õpetanuna saab inimene olla kindel, et üks kuulajatest ei ole olnud mina? Ja kas 42 aastat Tallinna loomaaias töötanuna on võimalik üht ekskursioonil käijat nägupidi mäletada? „Mul on väga hea nägudemälu,” muigab Turovski minu ilmselgelt veidi segaduses pilgu peale. „Olete loomaaias käinud, jah?” Pean tunnistama, et umbes kümmekond aastat tagasi käisin kooliga ühel Turovski korraldatud loomaaiatuuril. Ma ei tea, kas tollal polnud mul huvi loomade vastu või tundus kollektiivne loomade vaatamine lihtsalt jube totter, aga millegipärast pole mul sellest käigust eredat mälestust. Seda enam ei taha ma tunnistada, et minust kolm korda vanem inimene suudab oma mälu nii suurepäraselt kasutada. Jään siiski trotslikult arvamusele, et ma lihtsalt meenutan kedagi tuttavat.