Mida on ühist sellel, kes Norras Utøya saarel noori nottis, sellel, kes avas Pariisis automaaditule, ja sellel, kes jahtis autoga Nice’is pidutsejaid? Pea eksimatult raske lapsepõlv, „ootamatu” radikaliseerumine ja mõnel nendesugusel ka „suurepärane” iseloom. Peaaegu inglid ise, kelle ühiskondlikud olud on ära rikkunud. Just säärase pildi maalib meediakajastus, mis tormab terroriste portreteerima iga kord, kui nad jälle mõne jõletu veretööga hakkama saavad.

Mõne jaoks õnnetud ühiskonna ohvrid, aga mõne jaoks koguni kangelased.