Ma ei tea kedagi, kes ei teaks – kasvõi seejuures autorit aimamata – mõnd teksti Paul-Eerik Rummolt. On see siis midagi luulekogudest või lasteraamatutest, „Viimse reliikvia” laulud või hoopis mõni tõlge, mis kogemata kombel Rummo enda luuletuse pähe käibele on läinud.

Teie kohta on kasutatud ja kasutatakse edaspidigi kõlavaid sõnu nagu „elav legend” ja „erakordne luuletaja”. Teie nimega seostub murrang 1960-ndate Eesti luules. Mis tunne on iseenda kohta selliseid ülivõrdeid lugeda või kuulda?

Seda tüüpi auahnust, et mind ahvatleks kuulus olemine, pole mul kunagi olnud. Mingit sisemist impulssi see mulle ei anna. See roll kukkus mulle kaela väga noorelt ning lõi pigem närvisüsteemi ja psüühika segamini. Arvan muide, et kui noorele saavutuste olulisust peale suruda, on see pedagoogilises mõttes vale. Minu meelest on ainuke normaalne elamise strateegia leida üles, mida päriselt teha tahad, ja teha seda nii hästi, kui oskad. See on see, mis annab mõnu- ja rahuldustunde. Kas see tegevus ka staariks teeb, selgub hiljem ega sõltu sust endast. Olulist tähtsust sel pole.