Tallinna veerel asuvale Liiva kalmistule hakati 1960-ndatel suurte kirstude vahele sängitama väiksemaid – sinna maeti pisikesed, kelle eluaastad jäid napiks.

Kui kõik oleks läinud teisiti, võiksid vaikivate mändide vahel mälestusplaatide all puhkavad lapsed praegu olla aktiivses keskeas. Aastakümneid hiljem hooldab haudu ikka kellegi käsi, sätib sinna jäetud mänguasju, tõstab ümber lillekimpe, paneb uusi küünlaid. Mõnda kalmuplatsi on laiendatud – selleks et kui aeg käes, saaks oma lapse kõrvale puhkama heita tema ema või isa.