Mitmel pool Euroopas on kordunud stsenaarium, kus erakond, kelle suurparteid olid varem rahvusäärmuslikuks põlanud, sai valimistel nii hea tulemuse, et peavoolupoliitikud otsustasid nad valitsusse võtta. Alati puhkeb vaidlus, kas paremradikaalide kaasamine aitab peavoolul nad „surnuks kallistada” või muudab hoopis peavoolu äärmuslikumaks.

Tuleb arvestada, et enamasti ükski partei end ise parempopulistlikuna ei määratle, vaid nimetab seda pigem vaenulikuks sildistamiseks. Mõistet kasutavad politoloogid peavad tavaliselt silmas erakondi, kes vastandavad rahvast eliidile ja kasutavad seejuures rahvuskonservatiivset retoorikat, pole oluline, kui parempoolne on nende majandus- või sotsiaalpoliitiline joon. Tuntuimad näited on Poola ja Ungari võimuparteid, samuti USA president Donald Trump ja Brasiilia president Jair Bolsonaro. Neid nimetavad tihti eeskujudeks ka muu maailma parempopulistid. Euroopas leidub mitu näidet ka populistidest, kes pääsesid valitsuse koosseisu väiksema partnerina.