Ma unustan alailma. Kuupäevi, sünnipäevi, paroole, kellaaegu, telefoni, rahakotti, võtmeid, pangakaarte, kohtumispaiku, arstiaegu, arvutifailide asukohta ja üldse kõike. Kirjutan olulise vanaaegsesse märkmikku ja siis unustan seda vaadata. Olen unustanud lapsed lasteaeda viia ja sõitnud, mudilased tagaistmel, otsejoones kontori poole. Autot tankides panin telefoni selle katusele ja unustasingi sinna.

On ette tulnud ka unustamise klassikat: jätsin võtmed tuppa, lükkasin ukse sneprisse ja pidin ukseklaasi lõhkuma, et neid kätte saada. Mu unustamiste nimekiri on pikk.