„Ühel õhtul kandis Max hundikostüümi ja tegi pahandust...” Kas vahel pole nii, et mõni päev on tunne, nagu oleks kõik valesti, isegi roll, mida täidame. Sees närib justkui uss, endalgi on halb olla, aga kuidagi teisiti ka ei oska. Siis tasub Maurice Sendaki raamatu „Seal, kus elavad metsakollid” peategelase Maxi kombel olla veidi aega oma mõtetega. Vahel juhtub koguni, et hetkeks peatudes ja hingates avaneb sisekaemusest terve džungel.