Tegelikkus oli see, et valimiskampaania retoorika suunati teadlikult sisulistest küsimustest kõrvale, et mitte kaotada konkreetse seisukohavõtuga valijaid (näiteks europessimistide hääli).

Kampaania esimeses raundis seati konfliktküsimuseks maksupoliitika, mis võimaldas Kesk- ja Reformierakonnal haarata initsiatiiv. Teises raundis vastandas Res Publica end “vanale ja juba läbinähtud poliitikale”. Juhan Parts teatas 28.02 EPL-is, et “nende valimiste põhikonflikt ei ole sugugi maksureferendum, vaid kas Keskerakonna ja tema satelliitide aetav ühepäevapoliitika või Res Publica terviklik käsitlus”.

Verist vastasseisu lavastades mobiliseeritakse valijad sõjaolukorda. Hirmu sisendamine on üks efektiivsemaid mõjustamisvõtteid. Mida ohtlikum on vaenlane, seda radikaalsemad sammud on võitluses lubatud, seda suuremad on kangelasele antud volitused ja seda populaarsemaks ta ka muutub.

Uus poliitika on toonud valimiskampaaniasse ka uudse imagoloogia ning totalitaarse retoorika. Hiigelsuurel plakatil seisab punase värvi taustal ülestõstetud käega poliitik, macholiku imagoga mehed marssimas lipu taustal. Hirmu tekitamisega õnnestub tekitada soovi karmi käe poliitika järele ja nii on äraostmatud marssinud Eesti poliitikasse. Tekitab veidi kõhedust, sest Äraostmatu hüüdnimi anti Suure Prantsuse revolutsiooni ühele juhtfiguurile Robespierre´ile, kui ta oli noor advokaat. Võimule tulles aga hävitas ta nii opositsiooni kui ka saatis giljotiini alla kõik endised võitluskaaslased jakobiinide blokis.

Lõppenud valimiskampaania kulminatsiooniks tuletati valijatele meelde Keskturu erastamist. Seda õnnestus serveerida tõelise värske uudisepommina, kuigi tegemist oli vana looga, mis lihtsalt edastati õigel ajal ning mis mõjus piisavalt ‰okeerivana. Sedasi suunati valijate hirmu- ja vihatunne hääletustulemuseks. “Meie riik, Eesti Vabariik, on ohus. Ärge valige Keskerakonda!” kõlas jõulise sõjahüüdena ka Kenderi järjekordne suhtekorralduslugu. Sotsioloog T. Saarts arvas 4.04 EPL-is, et sellega suudeti vali-kord-või-korralagedus–konflikt muuta kogu valimiste konfliktiks ning kõhklejad, keda oli 14%, kallutada uue poliitika toetajateks.

Piiramatu eelarvega valimiskampaania sunnib parteid võidujooksule, nii nagu külma sõja ajal olid superriigid sunnitud tegelema võidurelvastumisega. Soov teha 100 miljonit maksvat valimiskampaaniat, teeb poliitikud aplaks igasuguse raha suhtes. Seega on väljend “äraostmatu poliitik” mõttekas mõttetus, milles ühendatakse omavahel ühendamatud mõisted, nagu valge vares, geniaalne hull, õpetatud loll vms.

Loomulikult ootavad valijad poliitikasse äraostmatuid poliitikuid, kes suudaksid vohava korruptsiooni vastu seista. Praegune kommunikatsioonikampaania aga ei võimalda äraostmatutel poliitikasse tulla, seega esimene samm usalduse võitmiseks oleks senise valimiskampaania rahastamise keelustamine, sest muidu jääbki pada katelt sõimama, kuna iga suurem partei vajab kampaania rahastamiseks oma keskturgu.