Uskumusel Eesti seotusest Jumalaemaga oli keskajal rahvusvaheline levik. Miks on Eesti seda ainulaadset osa oma identiteedist nii vähe rõhutanud?

Sellise küsimuse püstitas 28. detsembri Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos Tallinna pedagoogikaülikooli professor Martin Ehala. Soovimata miskitki moodi vaielda artikli probleemipüstitusega, ei tahaks ma aga päri olla sellega, nagu oleks Eesti Maarjamaana ainulaadne.

Nagu eeltsiteeritustki välja tuleb, katab nimetus Maarjamaa Liivimaad. Ja Läti ajaloolaste väitel haaras mõiste Terra Mariana viit XIII–XVI sajandil praegusel Eesti ja Läti territooriumil asunud riiki, kuid ülemöödunud sajandi keskpaigas kasutati seda vaid Latgale tähistamiseks. Aastal 1201 pühendas piiskop Albert toonase Vana Liivimaa Neitsi Maarjale – Terra Mariana. Selle sündmuse 800. aastapäeva tähistab Eesti postmark.

Maarja on Läti mündil

Samal, 2001. aastal tähistati Riia linna 800. sünnipäeva. Aastal 1888 valmis Riias ainueksemplaris album “Terra Mariana”, mis tehti paavst Leo XIII viieküm-nenda sünnipäeva puhuks. Kui Eestil on ordeniks Maarjamaa Rist, siis Läti pank andis möödunud aastal välja neitsi Maarjat kujutava ühelatise mündi, mis pühendatud Latgalele.

Läti keeles on Maarjamaa MaÆras zeme ja Lätis on isegi sellenimeline erakond, mis pole küll seni Saeimasse pääsenud. Väiksemates kohtades kohalikul tasandil, näiteks Salaspilsis, on nad aga isegi võimule tulnud.

Samale 1215. aasta kirikukogule viidates peavad oma kodumaad Maarjamaaks ka leedulased. Nende jaoks on enesestmõistetav, et just Leedu on Marijos zŠeme., ning üllatav, et samamoodi kutsuvad oma maad eestlased ja lätlased. Sõna kasutamine on nagu Eestiski muutunud ajakirjanduslikuks stambiks ja kui meil on seda varmad ekspluateerima spordiajakirjanikud, siis leedukeelses pressis on see kasutusel näiteks krimilugudes. Nii et kui loos räägitakse näiteks narkomaffia küüsis vaevlevast Maarjamaast, ei tähenda see sugugi Eestit. Leedu sünonüümina kasutatakse sõna fotoalbumites, turimibrosŠüürides jne.

Ka Soome, Mehhiko, Kuuba…

Samale ajaloolisele taustale toetudes on Maarjamaa nime kasutanud oma maa kohta samuti soomlased. Lasse Heikkiläl on Soome-teemaline luulekogu “Terra Mariana” (1959) ja Osmo Pekonen on kirjutanud tema elust raamatu nimega “Marian maa”. Sellest peaks täpsemini oskama rääkida perioodilist “Maarjamaad” üllitav Vello Salo, kellelt Soome Ringhäälingu inimesed paari aasta eest käisid kinnitust otsimas veendumusele, et Soomegi on Maarjamaa.

Lähedaste naabritega asi ei piirdu, nimetust Maarjamaa on keskajast peale pruugitud mitme maailma piirkonna kohta. Aasta 1000 jõulude ajal kroonis Istvįn Püha end kuningaks ja kuulutas Ungari neitsi Maarja maaks.

Portugali tuntakse siiani Maria maana, ehkki mitte just laialdaselt, sama nimetust on kasutatud Mehhiko ja Kuuba puhul.

Paavsti viimane sõna

Katoliiklikus maailmas on kõige kaalukam paavsti sõna. Kaheksa sajandit paavst Innocentius III-st hiljem kasutas mõistet Maarjamaa praegune paavst Johannes Paulus II, kes aastal 2003 Hispaania-külaskäiku lõpetades ütles hüvastijätusõnadeks:

“Hasta siempre, Espańa! Hasta siempre, Tierra de Marķa!” (hüvastijätufraasi, milles “hasta siempre” on otsetõlkes “alatiseks, igaveseks”, võiks eesti keeles kõlada “Jumalaga, Hispaania! Jumalaga, Maarjamaa!).

Üks riik, õigemini küll osariik, kannab päris ametlikult jutu teemaks olevat nime, kuid on saanud selle hoopis kuninganna Henrietta Maria nimest. Tema abikaasa, Inglise kuningas Charles I kirjutas aastal 1632 alla paberile, millega loodi koloonia kauni nimega Maryland.

Samal teemal:

Martin Ehala “Maarjamaa”, EPL 28.12.